erilised Eesti kodakondsusetud

Minu Narvas ja Tallinnas läbi viidud intervjuud on paljastanud Halli passi omanike arusaama enda olukorrast, enda elust, Eesti riigist, selle poliitikast ja kodakondsuse omandamise protsessist. Kui ma algselt arvasin, et pigem lahknevad teineteisest Eesti riigi ja kodakondsusetute arvamused, siis tänaseks on mulle üsna selge, et nende arvamused teineteisest jäävad samale poolele kaalukausil, mis aga sellele vastandub on rahvusvaheliste orhanisatsioonide nagu OSCE, Euroopa Komisjoni ja ÜRO Põgenikebüroo vahendatud arvamus Eesti venelaste vähemuse kohta. Viimased on varasemalt teinud mitmeid soovitusi välismaalaste ja kodakondsusseaduse muutmiseks, mida on ka eri aegadel arvesse võetud. Endiselt aga ringleb paljude sotsiaalteadlaste kui ka rahvusvahelise üldsuse poolt kajastatud arvamus Eestist kui homogeensest etnilisest riigist, kus vähemusi ja nende õigusi diskrimineeritakse. Rääkides paljude vene rahvusest kodakondsusetute inimestega, jõudsin ma järeldusele, et nemad ise nii ei arva. Põhjuseid, miks nad tänaseni kodakondsust omandanud ei ole on mitmeid, ning üldiselt on need praktilistel kaalutlustel tehtud valikud või siis elu paratamatus, mille muutmiseks neil soovi ega motivatsiooni ei jagu. Nad ei tunne end kuidagi moodi halvemini inimestest, kel on taskus sinine või punane pass. Tegelikult tunnevad nad end vahel isegi erilisena. Neil on priviligeeritud õigused, üheks näiteks reisida Venemaa ja Schengeni vahel viisavabalt, mis on oluline just piirilinna Narva elanikele ja neile, kel sugulased või juba lahkunud sugulased teisel pool Euroopa piiri asuvad. Teiseks, nad oleksis valmis Eesti kodakondsust omandama, kuid nad ei näe selleks erilist vajadust. Siinkohal aga leian ma küll, et sellekohase selgituse, miks on Eesti riik oluline ja miks on siia ühiskonda kuulumine eriline ja auväärne, võlgneb neile Eesti riik tänase päevani. Olgem ausad, et esimese ja teise taasiseseisvunud Eesti valitsuste kodakondsuspoliitikad, sealhulgas loodud välismaalaste seadus, andis selgelt mõista, et Nõukogude aegsed sisserändajad võiksid oma kotid pakkida ja võimalikult kiiresti siit riigist välja sammuda. Aga paljud inimesed jäid, nad on siin elanud, oma lapsi kasvatanud, ja mis peamine, enamik on ka Eesti enda omaks tunnistanud. Eesti riik võiks nüüd oma südame rindu võtta ja vene inimesele selgitada, miks on meie riik nii eriline, sest venelane tahab uskuda millessegi suuremasse, autoriteedi väärilisse, et siis sellele uhkuses järgneda. Talle ei piisa nurga taga [loe: pealinnas] piiluvast poliitikust, kes iga nelja aasta järel sealt korra oma nina välja pistab. Me peame looma rohkem emotsionaalseid, tunnetuslikke suhtlussidemeid ja näitama, et me hoolime, sest ainult õiguste ja praktiliste kaalutlustega nad oma erilisest staatusest loobuda ei taha.

A blossoming Yup’ik Elder once told before he died,

"When you’ve taken the opportunity to listen, and the opportunity to observe, then you, too, will have a story to tell"

nädalalõpu võlud

Siis kui nädalalõpp on sama pikk kui nädal ise, jõuab juba hakata pihta sellise printsessi-kassi eluga, millest igal argipäeval unistad. Tunne on nagu iga-aastane jõulupuhkus kodus andis end varem kätte. Magasin ilule õiglaselt oma 12 tundi täis, õppisin südametunnistuse kohaselt järgnevad 5 tundi, et siis gym-spas oma keha toonida ja vaimu värskendada. Nüüd on aeg kõige maitsvamateks itaalia roogadeks. Elu on Ilus :)

4 detsembri kringlitegu

Siis, kui hommikul on ära tervitatud gaasikeha iga-aastane kontrollmeeskond ja suurem õde on saadetud tööpostile, on varajane perenaine minus tärkamas. Leidsin, et üks õige šokolaadi-rosina kringlitegu on ootamas oma järge. Selleks on kõige enam vaja omada sada erinevat kodutööd, mille eiramise ja edasi lükkamise nimel ollakse meeleheitlikult valmis kõigeks. Enne seda aga pidin ma muidugi tervele linnale jala ring peale tegema. See käib nii, et õigest metroopeatusest tuled 5 peatust varem maha, et siis aega hästi pikaks venitades homsete kinopiletite järele kõndida.. Aga siis selle kringliga oli lugu järgmine..

1



 

2

 

3

 

e Voila!



Mulle meeldib see müra minu ümber. Eriti siis kui ma kirjutan. Aga see müra ei tohi kõnetada mind otseselt või oodata et ma vastan, et ma huvitun sellest, mis toimub minu ümber. Inimesed voorivad, uksed pauguvad, lusikas kukub, tassid purunevad, aeg liigub, paarid vahetuvad, Seminaritöö ületab 7000 sõnapiiri, tuul. Jõululaulude CD teeb kolmandat ringi. Kohvitassidest tehakse nii palju pilte, et Mona Lisa jääks selle kõrval varju. Tabatud peab saama see nurk, mis toob koju kõige enam laike. Thank God ma ei pea enam kunagi olema 13. Ja seal kaugemas nurgas Hispaania keele tund. Ja kõrvalistme suhteprobleemid. No pintsakutes härrade vaateväljale võib selle paar minutit puhkepausi lubada.. Need, kes parajasti Hofburgist Starbucksi reaalsusesse kiirustavad. Oh ei! Ausõna võtke tuba, teie kaks, kes oma kuuma kakao külmaks minemisest sugugi ei hooli, sest käed pannakse kohvitopsi asemel ümber teineteisele. Uuuh!!! intensiivistub mu kritiseerivalt kade pilk teil, kui juba on mu meelelahutus möödanik ja suudlusmaraton on lõppemas. Ja mulle meeldib, et see müra kostub igasuguses keeles peale minu oma. See lubab mul keskenduda, see lubab mul kirjutada mistahes sõnu siia erendavale ekraanile, ilma et keegi mõistaks.

 

Ma usun, et päikesepaistelised päevad on palju lõbusamad. Ma ei taha sulle läheneda, kui käeasend sinu rinnal ütleb, et sa ilmselgelt pikkisilmi mind ei oota. Ma mõõdan sind üdini vaid kahetähelise vastuse läbi. 

Kas sa hüppad öösel jääkülma tiiki? Miks sa oled vihane vihma peale? Kas sa ei näe kui ilus ta võib olla? Ma jätan sind tõenäoliselt nii või naa siia samma. Ma tahan anda endast kõik, kui ma tean, et kui ma jooksen, jooksed ka sina. Samas suunas. Aga kord, miski kahvatub mu ees ja ma saan aru, et ma olen parem ilma sinuta. Vikerkaared tulevad tihemini, sest sajab rohkem ja päike tuleb nii või naa ühes sellega. Varem või hiljem, aga ta tuleb. 

Lase tal minna tuules, sest ka tuuled pöörduvad, omal ajal.

teel olles

Iga päevaga üha lähemale selle järgmise eesmärgi täitmiseni. Me ei lõpeta oma eesmärke, me näeme vaeva, et need täita. Me oleme seanud piirmäärad, mille järgi kalkuleerida sinu väärtust. Keeled? Kraad? Töö? Kogemus? Vanus? Nahavärv? Tunnustused? Omandid? Nende järgi oleme õppinud nii osavalt analüüsima ja kritiseerima ja vajadusel lausuma, et sa ei ole piisavalt hea. Meie headus on tihtipeale niivõrd kahjustatud teiste inimeste pilkude läbi, et enam isegi oma headust üles ei leia või ei tea, kust otsida. Sellepärast on vaja hoida oma indu kõrgemal teiste pilkudest, teiste piirmääradest, et kuulda selles ühiskonna müras enda südant. Ja uskuda iseendasse iseendasse iseendasse. Sest enne igat eesmärki on ju see insurmountanable tunne, et noo kui ma sinna jõuan, siis ma olen küll valmis. fertig. tehtud. Ja jällegi on iga see esmapilgul ületamatu eesmärk tagasivaates vaid üks hetk. Too kord. siis kui ma... olin, ükskord, seal.. Lõpuks, saavad kõik need suured asjad kokku pakitud väikesteks eluetappideks ja lisatud sinna suurde pagasisse, mis kannab sinu nime. Ja ainus, kes seda seljas kannab oled sina. Kuula oma südant, ära kahetse, tee viib vaid edasi.