Minu Narvas ja Tallinnas läbi viidud intervjuud on
paljastanud Halli passi omanike arusaama enda olukorrast, enda elust, Eesti
riigist, selle poliitikast ja kodakondsuse omandamise protsessist. Kui ma algselt
arvasin, et pigem lahknevad teineteisest Eesti riigi ja kodakondsusetute
arvamused, siis tänaseks on mulle üsna selge, et nende arvamused teineteisest
jäävad samale poolele kaalukausil, mis aga sellele vastandub on rahvusvaheliste
orhanisatsioonide nagu OSCE, Euroopa Komisjoni ja ÜRO Põgenikebüroo vahendatud
arvamus Eesti venelaste vähemuse kohta. Viimased on varasemalt teinud mitmeid
soovitusi välismaalaste ja kodakondsusseaduse muutmiseks, mida on ka eri aegadel
arvesse võetud. Endiselt aga ringleb paljude sotsiaalteadlaste kui ka
rahvusvahelise üldsuse poolt kajastatud arvamus Eestist kui homogeensest
etnilisest riigist, kus vähemusi ja nende õigusi diskrimineeritakse. Rääkides
paljude vene rahvusest kodakondsusetute inimestega, jõudsin ma järeldusele, et
nemad ise nii ei arva. Põhjuseid, miks nad tänaseni kodakondsust omandanud ei
ole on mitmeid, ning üldiselt on need praktilistel kaalutlustel tehtud valikud
või siis elu paratamatus, mille muutmiseks neil soovi ega motivatsiooni ei
jagu. Nad ei tunne end kuidagi moodi halvemini inimestest, kel on taskus sinine
või punane pass. Tegelikult tunnevad nad end vahel isegi erilisena. Neil on
priviligeeritud õigused, üheks näiteks reisida Venemaa ja Schengeni vahel
viisavabalt, mis on oluline just piirilinna Narva elanikele ja neile, kel
sugulased või juba lahkunud sugulased teisel pool Euroopa piiri asuvad. Teiseks,
nad oleksis valmis Eesti kodakondsust omandama, kuid nad ei näe selleks erilist
vajadust. Siinkohal aga leian ma küll, et sellekohase selgituse, miks on Eesti
riik oluline ja miks on siia ühiskonda kuulumine eriline ja auväärne, võlgneb
neile Eesti riik tänase päevani. Olgem ausad, et esimese ja teise taasiseseisvunud
Eesti valitsuste kodakondsuspoliitikad, sealhulgas loodud välismaalaste seadus,
andis selgelt mõista, et Nõukogude aegsed sisserändajad võiksid oma kotid
pakkida ja võimalikult kiiresti siit riigist välja sammuda. Aga paljud inimesed
jäid, nad on siin elanud, oma lapsi kasvatanud, ja mis peamine, enamik on ka Eesti
enda omaks tunnistanud. Eesti riik võiks nüüd oma südame rindu võtta ja vene
inimesele selgitada, miks on meie riik nii eriline, sest venelane tahab uskuda
millessegi suuremasse, autoriteedi väärilisse, et siis sellele uhkuses
järgneda. Talle ei piisa nurga taga [loe: pealinnas] piiluvast poliitikust, kes
iga nelja aasta järel sealt korra oma nina välja pistab. Me peame looma rohkem emotsionaalseid,
tunnetuslikke suhtlussidemeid ja näitama, et me hoolime, sest ainult õiguste ja
praktiliste kaalutlustega nad oma erilisest staatusest loobuda ei taha.
