Ma olen käinud läbi palju maid ja linnu ja seega kokku puutunud paljude rahvuste ja kommetega. Üldiselt on mulle alati meeldinud end pidada maailmakodanikuks, keda viib edasi tugev empaatiavõime ning uudishimu tunda, kogeda, uurida, uudistada ja mõista. Ma tegelikult usun, et meist erinevate inimeste ja nende tavade mõistmine on täna üks keerulisemaid ülesandeid meile kõigile. Siinkohal ei mõtle ma teisiti mõtlejatega nõustumist või veel enam nendega samastumist, vaid puhtalt aktsepteerimist. See on jumalast okei kui mõni eelistab hommikuks süüa nutella saia ja mõni teine tšillist nuudlisuppi. Hiljaaegu istusin hommikusöögilauas Wuling'i mägikülas, Beijingist 300 km põhjapoole ning pidin naeratusega alla kallutama maitsetut maisijahukörti. Sel hetkel mõtlesin heldinult Eesti sigadele, kes tõenäoliselt isegi selle maitse peale kahvatuks. Peale sain hammustada vaid keedetud Hiina saia, mille kõrvale pakuti ülisoolast tsilli chutneyd. Mu uudishimu on üldiselt suurem kui võime öelda ei uutele väljakutsetele, seega nälga ma sel hommikul kindlasti ei jäänud, kuid ühest sellisest hommikusöögist kindlasti piisab terveks eluks. Hiinlased ei erista väga mida süüa hommikuks, lõunaks või õhtuks, neil on kolm või enam toidukorda päevas ning igal ajal süüakse samasugust toitu. Dunkin' Donuts näiteks üritas kolm korda siseneda Hiina turule. Kaks korda anti alla ning lahkuti, aga nüüd on nad tagasi oma 3.katsel. Isegi sellisel maailma brändil on suuri raskusi end kohalike harjumustest läbi murda. Hiinlaste arvates on doonutsid liialt magusad ning seetõttu toodi turule ka tsilli ja sealiha doonutsid. Viimased on kusjuures osutunud ka kõige populaarsemateks! Kohandumine. See on Hiinas elades ainuke viis ellu jääda. Iga päev on väljakutse, iga päev meenutan ma endale Silja sõnu *ülim jooga on kohandumine*. See aitab.
Olen elanud 15 nädalat linnas, kus õhu hingamine võrdub 40 sigareti suitsetamisega päevas ning kraanivee joomine on lihtsalt äärmiselt halb valik. Minu aju tegelikult ei suuda seda informatsiooni vastu võtta või siis ratsionaalselt hinnata. Gluteeniallergiaga inimene võib ehk loobuda saia ja pastatoodete söömisest, aga õhust ja veest loobumine just niisama lihtne ei ole. Isegi siis kui võtan appi kõikvõimalikud abivahendid, et neid terviseriske vähendada - kandes maski iga kord, kui toast väljun ja juues ainult pudelivett, siis tegelikult olen ma igapäevaselt nende ohtude küüsis. Esiteks ei ole saastunud õhk ainult õues, vaid ka sinu kodus ja magamistoas. Teiseks pakuvad kõik restoranid ja kohvikud kraanivett. Nad küll keedavad seda, mis eemaldab bakterid, kuid ei eemalda mürgiste metallide sisaldust. Rääkimata siis nendest nuudlite ja riisi kogustest, mida kraanivees keedetakse.. Ja karastusjookidest ja mahladest, mille valmistamisel kohalikku vett kasutatakse. See on paratamatu reaalsus ning paranoiliselt selle paratamatusega võideldes ei jõua me just kaugele. Nägu me näeme, siis lõppude lõpuks võime surma saada puhates Prantsuse kuurortlinnas või sattudes metssea rünnaku alla Läänemaa metsas. Meie rännak ja tee on paika pandud juba enne kui me siin suurt plaani pidama hakkasime. Kohalik ebatervislik keskkond on lihtsalt järjekordne väljakutse, millele vastu minna ainult kohandudes ümbritsevaga.
Ühel pärastlõunal ühinesin oma Hiina sõbrannaga, et teha lõunaks sushit. Võtsin sisse oma tavapärase 'vaatleja tagareas' positsiooni ning lasin asjadel kulgeda hiinamoodi ehk siis 'unusta kõik, mida oled kunagi näinud või kuulnud, sest nüüd hakkab alles nalja saama'. Poes käik jäi tema hooleks ning tema väga enesekindla hääletooni taustal, olin veendunud, et minu tagasihoidlik kokkupuude sushiga never ever ei saa ületada ühe aasialase oskusi. Alustasime siis riisi tegemisest. Ta keetis tavalise riisi tavalisest riisiaurutis, ei lisanud äädikat ega soola ega midagi. Sushi sisse oli ta mõelnud panna pikkasid peenikesi keeduvorste. Pakendil oli maisitõlviku pilt, seega uurisin selle pildi ja toote seose kohta. Ta pakkus, et vorst on valmistatud maisijahust. Jäin segaduses oma peas mõtlema selle seletuse võimalikkusest, sest iseenesest oli vorst ikkagi vorsti maitsega. Teiseks lisasime makirulli poolkeedetud porgandiribasid ning kurki. Ühtlasi oli ta ostnud juustu. Sel hetkel mõtlesin, et Thank God, toorjuust võib veel seda sünnitist päästa. Õnneks ei erutunud ma liiga palju, sest järgmine hetk lõikasin ribasid välja kilepakendatud hamburgerijuustust. See on ühtlasi ka ainuke juustusort, mida hiina toidupoest osta saab. Mina ise olen 4 kuu jooksul ostnud juustu kahel korral, kõige odavam brie oli 35 euri ja kitsejuust 40 euri/ kg. Igatahes, maki sai minu õpetamist mööda rullitud ning pealevaatamisel polnud sushil väga vigagi. Kastsin seda ohtralt soja sisse ning tegin enda kiituseks kohandumisraamatusse järjekordse ristikese checkbox'i. Teised sushi't sojaga ei söönud, neile tundus parem idee lisada törtsuke ketšupit ja sekka ka magusat majoneesi. Sel hetkel palusin mõttes vabandust kõikide Jaapani sushimeistrite ees enne kui need, kes veel elus, sussid püsti viskavad või need, kes hauas, zombidena ellu ärkavad ja hiinlastele sõja kuulutavad. Ja see juhtub riigis, mis on maailmamastaabis kiviviske kaugusel sushi sünnimaast.
Hiinlaste tõlgendus neile võõrastest asjadest, kommetest, riikidest ja rahvastest on väga meelelahutav osa igapäevast. Kirjutan seda hetkel, kui mu korterikaaslane kõrval toas on taas avanud Ameerika popmuusikakanali, et siis kõva häälega kaasa laulda. Ei ole pidu või midagi, niisama pühapäevane ajaviide you know. Ehk on ta pärit karaokelembelisest perekonnast? Äkki on ta alati unistanud saada lauljaks, kuid vanemate karjääriootused oma ainsale lapsele teevad oma töö? Elades koos 3 hiina poisiga, tunnen, et minu missioon on sama palju avardada nende maailmapilti kui nemad avardavad minu oma. Olen maha pidanud vestlusi, selgitades baari ja klubi erinevust või siis selgitades, miks vabaabielu ei ole illegaalne. Korraldasin ka 20le hiinlasele ühe näidis-kodupeo. Kui sa arvad, et raske on katta lauda allergikutele või vegedele, siis proovi pakkuda midagi meelepärast hiinlastele, kelle arvates maisijahukeeduvorstisushi on imeline, aga pizzat või kartulisalatit süüa ei kõlba.Kontrastus on omamoodi eluilu, kas sa ei arva? Muidugi mõista nii kaua, kuni oleme avatud neid äärmuslikke piire omal nahal kogema ja katsetama. Hiina on kaugelt vaadates üsna homogeenne, normid ja tabud on kindlalt paika pandud ja piiritletud ning nendes ei kahelda. On märgata väikesi liikumisi mõttevabaduse poole, kuid isegi kui sõnadega tunnustatakse 'teistsuguseid' läänelikke eluviise, siis see automaatselt ei tähenda, et nad tahaks neid enda ellu või et nad tunnustaks nende eluviiside prktiseerimist oma pere või sõprade seas. Linnainimesi ei saa kindlasti võrrelda riisipõllu pidajatega, kuid ma julgen üldistada, et hiinlane suudab elada mõttega, et samasoolised inimesed eksisteerivad, kuid ta sind oma naabrina ikka ette ei kujuta, rääkimata pojast, kellele Mr. Wang riisiviinaga kosja tuleks. Teine näide on mul tuua abielust, mis on kindlaks aluseks mehe ja naise suhtele. Siinkohal mõtlen ma igasugust suhet, alates suudlusest lõpetades ühise kodu rajamise ja lapse saamisega. On tabu, et laps sünnib väljapool registreeritud ühiselu. Mu hiina sõbranna üritas selgitada, et seadusevastane see ei ole, kuid võib esineda probleeme. Pekingis elatakse living compound'ides, mis on tavaliselt näiteks 4-10 tornmajast koosnevad elamupiirkonnad, mille keskel laiub väikene muruplats, laste mänguväljak ja parkimisalad. Mulle meenub võimendatud versioonis vanakoeline korteriühistu, kus on arbitraarselt väljakujunenud omad reeglid ja tavad. Ning selles kodukorras keegi ikka naljalt ei kahtle. Ma uurisin lähemalt, mida ta mõtleb 'probleemide' all. Ta ütles, et sinu ümberkaudsed inimesed ehk siis compound'i elanikud ei kiida vabaabielu heaks ning põhimõtteliselt oled sa, kas sunnitud leidma uue elupaiga või abielluma. Hiinlastele on väga oluline teiste inimeste arvamus, seega ei riskiks keegi oma maine kaotamisega. Mind huvitas, et kui abiellumine ei ole seadusega nõutud, siis mis on need viisid, kuidas keegi võib sind sundida seda tegema? Ta selgitas, et probleeme võib tulla ka politseinikega, kes võivad vallalist, kuid suhtes olevat naist, veel enam ema, süüdistada prostitutsioonis. Oota, et siis nagu.. üksikema võrdub litsiga? Katsu siis seletada, et sa tuled perekonnast, kus su ema ja isa on lahutatud ja su vend ei ole su päris vend ja su ema elab koos mehega, kes ei ole su venna isa ja su isa elab juba üle 10 aasta koos naisega kellega ta ei ole abielus. JA mis kõige veidram, see kõik on jumalast okei! Illegaalse tegevuse tõendamine on Hiinas teisejärguline, sest siinne seadusorgan on üks omavoliline ladvik, kes aruandlusega üldjuhul ei tegele. Võib üsna kindel olla, et Hiina kommuunikord oma salapolitseinike ja parteilistega on aluseks selle võimukorra püsimisele. Mu kolleegid on toonud näiteid, kuidas kommuunikord on näiteks keelanud välja üürida kortereid diplomaatidele, kes olid pärit Aafrikast, nende nahavärvi tõttu. Taustauuringud ja välismaalaste järelvalve on väga tavaline nähtus. Kui aga ei suudeta ise oma küsimustes selgusele jõuda, ja naabritädi Lishi uudishimu ka üldjuhul järele ei anna, siis näiteks jätekse uksele ühistu poolt kiri, nõudes informatsiooni selgitamaks, miks elab välismaalane a korteris b, mis on välismaalase suhe teiste korterikaaslastega, mis on põhjus riigis viibimiseks jne. On olnud ka juhtum, kus politseinikud põhimõtteliselt tungisid ühe Eesti tüdruku korterisse. Karjudes Hiina keeles, nõudsid nad näha tema passi. Visiidi eesmärk oli lihtsalt veenduda, et too naine teaks, millal täpselt ta viisa aegub, et ta õigeaegselt riigist lahkuks. Kokkuvõttes on seadusandlus miski, milles ei kahelda. Teistpidi loob see süsteemi, kus inimesed tegelikult käituvad väga seaduspäraselt. Turvalisus versus hirmuvalitsus. Metroo turvatöötajagi seisab täpselt nendes jalajälgedes, mis on turvalindi kõrvale põrandale joonistatud, ei millimeetritki paremale ega vasakule. Inimesed moodustavad järjekordi täpselt nende noolte suunas ja piirjoonte sees, mis on metroo uste paiknemise kohtadele joonistatud. Hiinas on kord majas. Ja kordagi ei ole ma end öösiti väljas olles tundnud ohustatuna.
Omamoodi ohustatuna tunnen end aga siis, kui hommikurahus üksinda kontoris oma kohvi joon ja parasjagu koristajatädi ehk Ai massive krooksu maha paneb, mis sind füüsiliselt nii tülgastab ja psühholoogiliselt nii riivab, et sa ei tea kuhu maailmaotsa oma silmi ära pööritada. Ja see juhtub vähemasti ülepäeviti kui mitte iga päev.
Every single day is a challenge.
Mari
