Tuhat mõtet ühes, tahaksin suvele minnes panna kokkuvõtliku epiloogi võtmes kirja oma mõtisklused Viini taustal. Tulin siia Veebruaris ning trotsides külma ja tuisku, loobusin kohe alguses oma mõttest leida eest pooleldi lõunamaad, mis Eesti tuultest erineks. Jättes kõrvale toidu ja ilma ja ühistranspordi, mis pealiskaudselt tegelikult riigi alustalasid ei vormi ning mida olen eelnevalt rohkem maininud, tahaksin ma seekord vaadelda inimesi ning riiki, mida nad oma kooslusel loovad. Austerlasi võib päris ehtsalt võrrelda Eestlastega. Vaidle vastu kui mahti leiad, aga...
Austerlane ärkab hommikul vara, et oma töötunnid ausalt ära teenida, poest läbi joosta, et söök igapäevaselt õigel ajal laual oleks ning muud asjatoimetused sinna juurde. Kell 9 on tuli kustus, potid-pannid pestud ning sokiaugud nõelutud. Kui riigil läheb halvasti või parasjagu järgmine priiskaja lõunast oma suurusega väikesed mutrikesed nurka surub, avatakse rahakotid, et natuke rohkem maksu maksta ning natuke vähem see kuu ooperis käija. Peasi,et suurt lärmi ei tuleks või skandaali üles ei puhutaks, sest homme ju vaja ka tööle minna!
Erinevus väljendub aga nende kahe paiga paiga vahel lisaks umbes 1700 km taanduvale vahemaale, elukvaliteedis. Kvalitatiivsus on tõenäoliselt üks hämamiskunsti mõiste nagu innovatiivsuski, kuid ütleme siis nii, et ostujõud Austrias on umbkaudselt 3-5 korda võimekam kui Eestis. See tähendab, et kui leib poes maksab minimaalselt 2 korda enam kui Eestis, siis on inimestel rahakotis selle ostmiseks minimaalselt 3-5 korda enam raha. Seega tuleb eestlaste puhul rahakoti koomale tõmbamise puhul rääkida millestki eluliselt olulisemast loobumisest, kui ooperipiletid. Seejuures on võimekate rahakottide juures ülikooli haridus (olenemata BA, MA või PhD kraadist) Austrias kõikidele EL tudengitele 17 eurot semester ning üldjuhul laieneb sealjuures ka nõue saksa keele B2 tasemele.
Mõtiskledes enda jaoks lahti pro ja kontra tulpasid, jään mina üldiselt kaugele kiidukukkede laulust meie kodumaast. Ilus oled isamaa, siis kui 5 kuud olen sinust puhanud.
Lahates Eesti poliitblogisid on tõusnud uus skandaal, jättes vana Meikari aususe teema juba jälle lahenduseta tagaplaanile. Seekord läks meie riigipea Toomas isiklikult oma sõnadega Krugmani arvamusloo kallale, kui too julges väita, et kokkuhoiupoliitika Austria majanduskoolkonna ja Eesti (k.a Baltiriikide) toimingute näitel, tegelikkuses meile kasu pole toonud. Üheti nõustun Ilvesega, et kiired kriisiplaanid ei lasknud Eestil langeda sügavamate tagajärgede küüsi ning kokkuhoiupoliitika tasus end ära. Oleksin vast isegi nii tegutsenud. Kuid see pidev hõiskamine Eesti toreduse ja tubliduse üle ajab ka juba südame pahaks. Jah olime tublid ja Jah meie SKT kasv(7,6 % 2011.aasta seisuga) oli Euroopas suurim, kuid tasub meeles pidada, et nii täna kui ka minevikus põhines meie majandustõus vaid väliskapitalile. Et, sisepoliitiliselt tugevaks saada ja olla vajalik partnerluseks teiste suurriikidega, on vaja ikka kõvasti tööd teha. Hetkel on Eestil välisilma suhtes Oiviku maine. Väikeriik, mis sõnakuulelikult neelab alla kõik luud ja puud. We might as well give them credit for that! Tegelikult lähme me oma riiklusega, mis õhem kui Peeter Oja autobiograafia (lk.1: titeaeg, lk.2:punnid ja vinnid, lk.3:vanadus) suunas, kus lõpuks peab lasteaia koha leidmiseks endale ise lasteaia ehitama, sest iga mees on oma õnne sepp. Nii, et jah, tublid küll, kuid nagu ajalugu on näidanud, ei ole kõrge ja kiire tõus just alati hea märk, kui on veel maandumisega probleeme.
Kokkuvõtlikult, kui sa küsid mult, et millised need austerlased siis on? Vastan ma, et tead.. ma ei tunnegi ühtegi austerlast! Rohkem nagu võin sulle rääkida sellest, kuidas Münchenlased kodus kööki korras ei oska hoida ning kuidas Austraallased, oma kõikide mugavuste juures, selles 'ise teen - ise söön' eestlases pidevalt üllatuvad. Kuid kaugelt jälgides ning kohalikega aeg ajalt ooperisaali ja bussipinki jagades leidsin neid olevat lihtsameelselt koduste sarnased. See, mis aga lahutab on aeg ja vaev oma riikluse ülesseadmiseks.
