Trotsides Vihma, hüppan sadulasse, et läbi lompide põhja poole vändata. Meie Högelmüller, kus veel viimase kuu oleme, asub teatavasti lõunas, Schönbrunni ja Belvedere vahel. Nii igapäevaselt ja rutiiniks kujunevalt kulutan oma aja saksa keele mestis. Nii igapäevaselt, et ise neid mööduvaid tunde enam tähele ei pane. Nii igapäevaselt valid poest 10 erinevat sorti brokkolit, lillkapsast, sibulat ja porgandit ja kapsast ja kurki ja tomatit ja salatit, möödudes ülehinnatud lihaletist ja ülemägedekahjulikust valgest saiast. Et Rimi hüpermarketi Vahekäikude, mida on oma 30? vahel orienteerumisele tunduks terve päev minevat.
Mõistan täielikult, mida Liisa mõtleb, kui räägib olukordadest, kus Sa Oskad Tead ja Suudad PAREMINI, kui inimesed su ümber, kuid sul on nagu suu lukku ja jalad haaki pandud, sest sa ei tea, kuidas seda sõnadesse panna. Ja inglise keeles ei taha, meelega ei taha. Sest see oleks nagu vaesele mehele kala mitte õnge viskamine. See on nagu jalgade seinale viskamine. Täielik allaandmine ja oma nõrkuste tunnistamine. Lihtsalt tahaks näha inimesi, kellega koos alustasin veebruari kuus A2.1 saksa keele tunniga, kuhu nad oma oskustega jõudnud on..
Seame täna vihmavarjud ja kummikud rindevalmis, et suursaadiku aias natuke liha grillida ning võib olla ka usinate koduperenaiste olemasolul kodutehtud kartulisalatit süüa.
