Tihtipeale on Eestiski vaidluse alla seatud küsimus, kas meie meedia on liiga vaba või on see liialt tsentraliseeritud. Uurimuse all olnud Austria ajalehtede hulgast selgus üllatavalt, et just majanduslehed kalduvad olema rohkem vasakpoolsed ning nende artiklid valivad sõnakalt konkreetset poolt, defineerides halva ja hea. Kindlasti tuleneb see Austria maksusüsteemist, kus heaoluriiklus nõuab poole sinu palgatšekist endale. Eestis kõrvutatult võib olla seda laadi lehe näide Ekspress, kus ajakirjanikud rohkem kalduvad korda majja lööma ning vähem teevad seda majanduslikud lehed nagu Äripäev, mis kõrvaltvaatajana pigem teadvustab olukorda. Maailmas eristatakse nelja SICK riiki - Süüria, Iraan, Hiina ja Põhja-Korea, kus Facebook on valitsuse poolt blokeeritud. Hiina müüri taha ei jää ainult Facebook, vaid enamik laialt levinud kogu ülejäänud maailma ühendavad võrgustikud nagu Twitter, Google, Youtube jne. Seda põhjusel, et Hiina valitsus nõuab nende serverite kontrolli enda kätte ja mõistetavalt ei ole antud korporatsioonid nõus seda lubama. Antud võrgustikele on aga loodud nii öelda kohalikud alternatiivid. Ja just neid Hiina kodukootuid Pildiraamatuid ja sõnavabaduse vorme on hakatud viimase 5 aasta jooksul üha tihedamini kasutama, luues maailma ühes kommunistlikumas riigis üle 500 miljoni internetikasutaja. Seda muidugi omade piirangutega - teatud laadi valitsust ohustavad nimed (President) või sõimusõnad (motherfucker) on keelatud. Aga annad sa inimesele sõrme, võtab ta kogu käe. Nii on kokkuleppeliselt loodud ka neile sõnadele alternatiivid, mida inimesed kasutavad ja mõistavad. Seda sorti meeleavaldus on tõusuteel ja ma arvan, et kui meteoriite saab läbi kosmoseseadeldiste maalt eemale hoida, siis sõnajõuga on pisut keerulisem. Olgu neid vahendusallikaid mis tahes värvis või kujul, igaüks saab valida endale omad. Seega toetan mina sõnavabaduse vabat vabadust, kus puudub dirigeeriv kauge kummardatav.
