Eile pandi minu aastatele üks number juurde. 1, 2 või 10 aastat vanem, mis see siis ära ei ole, onju? Tegelikult, ei oska me keegi ette näha, kuhu ja kuidas meid iga päeva haaval kuhugi poole edasi suunatakse. Kindlasti kuskil keegi universumis olev võlurimütsi, -keebi ja võlupulgaga mehike vaikselt seal müttab meie väikeste, kuid tähtsate lugude kallal. Keda viib taeva, keda manitseb mõistlikkusele, keda keelab ja keda keelitab. Ma ei tea küll miks ja kuidas, aga mind ta on sellel nädalal eriti palju aidanud. Lisaks veel sellele, et kõikide parimate sõpradega ma nii või naa oma sünnipäeva Feisbooki eksperimendi abil rääkinud, naernud ja telefonitraadi ja skypeliini kallistusi ja musisid vahetanud olen.. Kinnitati ka täna minu praktika UNHCRi Liaison Offices, eesti keeles siis ÜRO Põgenike Ülemvoliniku Sidebüroos. Nagu ma oma intervjuul neile kinnitasin, oleks see kirss minu unistusel. Tuleb julgeda teha, tahta ja püüda ning küll me need kirsid siis ka kätte saame. Praktika põhineb tööl teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, kes teevad UNHCRiga koostööd põgenike, asüüliotsijate ja siseriiklikult ümberpaigutatud inimeste kaitsmisel ning abistamisel. Seal olen ma plaanitult kolm kuud juuni-juuli-august. Ja ehk siis saab pärast 8 kuud kodust eemal olekut ühe laid-back Septembri ka Eestimaa pinnal veeta.. Oh Lorde. See kõik on uskumatu matu-usku uskumatus.
Õnnelik.
M
