Nagu Orwelli Looma farmi maailmas domineerivad ka 2014ndal niisamased ühiskondlikud figuurid nagu käskivad sead, töökad hobused, rumalad lambad või silmale nähtamatust unistavad kaarnad. Ühtepidi tunduvad kõik omamoodi opakad, sest lõppude lõpuks mitte keegi juhtidele järgnejaist oma mõtetele või kõhklustele asu anda ei julge ning järgnevad elu päevade lõpuni mugavasti sisseseatud vaikuses oma liidritele. Ma arvan, et sisimas aimavad meist palju enamad, kuidas tegelikult ja mis viisidel maailmapoliitikaid ellu viiakse. Kuid paljud suruvad maha oma kõhklused ebasündsatest tegutsemisviisidest ning oma igapäevases mugavuses ootavad järgmist palgatsekki, sest shopingteraapia on ju seni asja ära ajanud. Piisab, kui teha mõned humanitaarsed sheerid ja laigid, näitamaks, et tegelikult mind kotib küll, mis seal Ugandas või oli see Keenias.. noh seal Aafrikas toimub.. Kas õigem oleks siis luua oma kaikavennaskonnad, et tänavatel moraali nõuda? Ei, see ei oleks ju üldse eestlaslikult korrektne. Meil on ju tegelikult liidriteks päris targad sead. Pealtnäha tundub, et diktatuurist on asi ikka päris kaugel.. Aga, mis mind sisimas maailmakodanikuna häirib, on see, et meie moraal piirdub piiriga. Mind häirib, et meie kosmopolitism pöördub piiripunktis ksenofoobiaks. Meie tarkade sigade liit sõnadeis ja mõtteis tugineb fundamentaalsetele inimõigustele, kuid täna suudame me neid teooriaid ellu viia vaid inimeste suhtes, kellel on taskus selle targa liidu kodakondsus, ja, jah, kui siiski. Minule isiklikult näib see küüniline, et inimõigused kaotavad oma tähtsuse, kui asjasse puutuvad meie liidust väljapoole jäävad inimesed. Kas nendele ei kehti enam omistus - Cogito ergo sum? Kas nende vaesem olemine muudab nad nähtamatuks? Inglismaal oli meie ja teiste, sekka kuuluvate ja väljajäetute, eristamiseks loodud juba 14.sajandil piirmäär 10 poundi, 19.sajandil oli see 25 poundi ning tänaseks oleme jõudnud 2 miljoni poundini, mis investeerimisressursi nime all saab sulle kui immigrandile tagada priipääsme migratsiooni regulatsioonidest pääsemiseks. Raha sülitab inimõigustele ka täna, nagu ta seda tegi loomade farmis sigade juhtimisel. Kui dokumentideta inimesed ületavad piire ebaseaduslikult, peetakse nad õiguslikult kinni. Mis ei ole aga õiguslik vastuvõtmisprotsesside juures on see, et neid jäetakse ilma õigusliku abita väga pikaks ajaks. Selgitamata, kaua neid kinni hoitakse, mis õigused neil on, millal neid üle kuulatakse ning mis viisidel. Tõlketeenused on asüüliotsijatele pea puudulikud ja seda liidus, kus igapäevased kohtumised institutsioonides viiakse läbi sadade tõlkide vahendusel. Nende liikumisvabadus on piiratud, elutingimused äärmuslikud ning kedagi isegi ei huvita, kui paljud nende kaaslased teel langesid. Ja ometi - isegi kui me nad pärast mitme aastast kinnipidamist tagasi saadame - tulevad nad taas. Tulevad jala läbi Bulgaaria või tulevad autokastides läbi Venemaa. Franklin D.Roosevelt on öelnud hästi, et me ei tohi eales unustada, et meie kõik põlvneme revolutsionääridest või immigrantidest. Ma ei väida, et probleemi lahendus on rikaste sigade sekka kõik avasüli vastu võtta, et siis nendega meie rikastunud mõttemaailma jagada. Ma väidan, et piiride kõrgemaks ehitamine ei lahenda probeemi, sest nagu näha kõrgemad tarad põgenikke sõjast põgenemast ei heiduta. Nagu Briget Anderson tsiteerib oma raamatus "Us&Them" Martini (2003: 30), kui küsida asüüliotsijalt: "What is worse than being exploited abroad?", siis vastab ta: "Not going at all".
Lisaks katab die Zeit artikkel "Willkommen in Deutschland" (27.02.2014) veel ulatuslikumalt antud probleemi Saksamaal Eisenhüttenstadt'i kinnipidamiskeskuses.
