Mulle meeldib see müra minu ümber. Eriti siis kui ma
kirjutan. Aga see müra ei tohi kõnetada mind otseselt või oodata et ma vastan, et
ma huvitun sellest, mis toimub minu ümber. Inimesed voorivad, uksed pauguvad, lusikas
kukub, tassid purunevad, aeg liigub, paarid vahetuvad, Seminaritöö ületab 7000
sõnapiiri, tuul. Jõululaulude CD teeb kolmandat ringi. Kohvitassidest tehakse
nii palju pilte, et Mona Lisa jääks selle kõrval varju. Tabatud peab saama see
nurk, mis toob koju kõige enam laike. Thank God ma ei pea enam kunagi olema 13.
Ja seal kaugemas nurgas Hispaania keele tund. Ja kõrvalistme suhteprobleemid. No
pintsakutes härrade vaateväljale võib selle paar minutit puhkepausi lubada.. Need,
kes parajasti Hofburgist Starbucksi reaalsusesse kiirustavad. Oh ei! Ausõna võtke
tuba, teie kaks, kes oma kuuma kakao külmaks minemisest sugugi ei hooli, sest
käed pannakse kohvitopsi asemel ümber teineteisele. Uuuh!!! intensiivistub mu
kritiseerivalt kade pilk teil, kui juba on mu meelelahutus möödanik ja suudlusmaraton
on lõppemas. Ja mulle meeldib, et see müra kostub igasuguses keeles peale minu
oma. See lubab mul keskenduda, see lubab mul kirjutada mistahes sõnu siia
erendavale ekraanile, ilma et keegi mõistaks.
