Sõitsime Carlosega peole, alguses minu kaherattalise sõbraga, tema ees ja mina pakikal. Aga ühel hetkel sain ma aru, et ei kumbki neist pole valmis seda 5 km retke Modernista baari Gulousse ette võtma. Tegin ettepaneku, et jätame mu kaherattalise sõbra siia mind ootama ja püüame kinni ühe hiinaka, kes seda väntamist oma riksal meie eest teeks. Mõeldud tehtud. Carlos, minu Equadorist pärit gei kaaslane leidis taas oma rahuliku hingamise ning off we go! Keerutasime mööda Hutongi kitsaid tänavaid kuni ühel hetkel olime tupikus. Mingi auto oli risti tee peal ees ja meil oli valida, kas lähme jala edasi või tõstame selle riksa üle selle auto kapoti. No ja mida kaks täiskasvanud inimest ikka reede öösel kell 2 otsustavad, muidugi tõstame! Hiinakas eesotsas, üks tugev eesti naine taga ja tema imeline gei sõber teda emotsionaalselt toetamas. Pole ammu niimoodi tantsinud. Kella 6 paiku, kui tantsuplats juba hõrenes läksime Carlose ja ühe bändimehega baotzõ’sid (hiina pelmeene) sööma ja koju jõudsin täpselt siis kui Wen Hao juba tööle läks.

Minu igapäevane lahutamatu kaaslane on mu ratas, mis on minu käes läbi teinud tervikliku osade vahetuse, aga siiski ägisedes ja kägisedes mu raskuse all nagu üks väga vana vanaisa, ta sõidab. Nüüd umbes 4 kuud pole ma oma ratast enam lukustanud. Ma leidsin, et me usaldame teineteist juba piisavalt, et igakord kui ma ta kuskile jätan, siis vahepeal ta kuhugi uitama ei lähe ja võõraste onudega isegi kommi vastu mitte. Ma ei ole väga hea omanik talle, sest vahel on ta pidanud veetma nädala või nädalavahetuse kuskil suvaliste tänavate nurkadel või puule toetades metroo peatustes. Aga alati kui ma siis jälle lähen teda otsima kohast, kus ma ta viimati jätsin, ootab ta ikka seal, truult oma omanikku. Enamasti ootab mind ka korvis mingi laisa hiinaka prügi või reklaamlehed või banaanikoored. Mõningatel kordadel on mingid seltsimehed ka liigutanud mu ratast 20 m jagu kuhugi teisele nurgale, et tõenäoliselt oma riksaga mööda mahtuda, aga ta endiselt ootab, truult minu tulekut.