Minu igapäevane lahutamatu kaaslane on mu ratas, mis on minu
käes läbi teinud tervikliku osade vahetuse, aga siiski ägisedes ja kägisedes mu
raskuse all nagu üks väga vana vanaisa, ta sõidab. Nüüd umbes 4 kuud pole ma
oma ratast enam lukustanud. Ma leidsin, et me usaldame teineteist juba
piisavalt, et igakord kui ma ta kuskile jätan, siis vahepeal ta kuhugi uitama
ei lähe ja võõraste onudega isegi kommi vastu mitte. Ma ei ole väga hea omanik
talle, sest vahel on ta pidanud veetma nädala või nädalavahetuse kuskil
suvaliste tänavate nurkadel või puule toetades metroo peatustes. Aga alati kui
ma siis jälle lähen teda otsima kohast, kus ma ta viimati jätsin, ootab ta ikka
seal, truult oma omanikku. Enamasti ootab mind ka korvis mingi laisa hiinaka
prügi või reklaamlehed või banaanikoored. Mõningatel kordadel on mingid
seltsimehed ka liigutanud mu ratast 20 m jagu kuhugi teisele nurgale, et tõenäoliselt
oma riksaga mööda mahtuda, aga ta endiselt ootab, truult minu tulekut.
