Kõigepealt lastega ujumistrenni, millele järgneb tavaliselt kodust kaasa pandud pähklite või Ankeri šoko-muffini söömine, kuniks keha jahtub ja juuksed kuivaks saavad.. Tagasi metroose ja kodu poole.. Seejärel ootab meid õhtune tšello harjutamise tund, kus minagi teen tarka nägu, et oskan ka nooti lugeda... noh tegelikult ajan segadusega võidu järge, et aru saada, mis kuradi pidi need ti-ti'd ja ta-ta-ta-ta'd kokku jooksevad. Täna küsis Juku, et kas ma ka pilli mängida oskan. Ma ütlesin, et paar lugu klaveril, aga mitte noodist. Tema imestunult vastu, et miks ometi mitte noodist? Ma ütlesin, et mu vanaema õpetas mulle vaid paar lugu. Ta arvas, et sellest on ikka ütlemata kahju, et ma nooti lugeda ei oska.... Seejärel tuleb valmistada õhtusöök. Üldiselt on selleks ka parimates peredes ikka pasta ja tomatipüree, millele maitse lisamiseks piisab parmesani-puudrist. Siis võtame ette koolitükid.. 6-aastase saksa keele ülesanded minule põrmugi muret ei valmista.. Ja oh kui palju on rõõmu sellest, et, võrreldes end 14 aastat nooremaga, ma targem olen, eksju! :D Pea paneme padjale täpipealt kell 20.00 ja, olenemata kaugest kodumaast, ikka kas Lotte, Pipi, Sööbiku ja Pisiku või Onu Remuse juttude saatel. Enamasti on need talle kõik pähe kulunud, aga mida paremini ta juttu ise peast teab, seda põnevam see talle on. Ja magatakse muidugi traditsioonilise linase pidžaama kaisus.
