Kui ma sain teada, et umbes 4 nädala pärast lendan üheotsapiletiga Hiina, siis muidugi valdas mind väikene paanika-jaanika, kuid rohkem aga elevus selle kõige teadmatu ees. Ma polnud kunagi varem Aasias käinud, ei Indias, ei Tais. Kõige idapoolsem punkt, kuhu ma jõudnud olin, oli Eesti suhtes ehk Istanbul. Seega piirdus minu Idamaa kogemus Endla trollipeatuse Mandarini söögikoha, sushi ja kevadrullidega. Tänaseks tean ma, et mitte ühelgi neist pole mingit seost Hiinaga. Vähemasti selle Hiinaga, mida mina tundma olen õppinud. Tegelikult, umbes kuu enne Eestist lahkumist käisime Maarjaga Hiina tee tseremoonial ning ma arvan, et see kogemus tõesti vastab kohalikule teekultuurile. Teistpidi aga pole ma Hiinas olles väga Liptoni teest kaugemale jõudnud ning seega pole õpitud teejoomise rituaal igapäevaelus väga kasuks tulnud. Ühesõnaga alustasin ma täiesti puhtalt lehelt hiinlasi ja nende maad tundma õppima. Kohalikud traditsioonid on Hiinas, nagu igal pool mujalgi, vaikselt haihtumas, sest globaliseerumine toob väga edukalt sisse lääne kombeid ning harjutab kohalikke mängima arvutimänge, jooma alkoholi, petma oma tüdruksõpru, sööma hamburgerit ja neid muid häid asju meie elus. Väga põnev on näha oma sõprade pealt, kuidas kohandumine 'lääne kommetega' tekitab väga naljakaid olukordi. Mina olen meie korteris see, kes koristab. Ei, ma ei saa selle eest palka, see ei ole kokkulepe, vaid vaikiv reaalsus. Keegi sellest ei räägi, aga kõik naudivad. Mul on kaks varianti, kas elada sitamajas või siis koristada. Ma valisin teise. Näiteks viis mu kolleeg läbi ühe eksperimendi. Tema kodus viib prügi alati välja üks Singapuri tüdruk, kes aga läks ühel päeval pikemale puhkusele. Mu kolleeg viis siis paaril korral ise prügi välja, kuid ühel hetkel sai tal küllalt ning otsustas katsetada, kui kaua läheb, et tema kolmas korterikaaslane, hiinlasest tüdruk ise prügikasti tühjendaks. Läks päevi ja ka nädalaid, kuni Hiinlane tuli koju uhiuus prügikast näpus. Siit moraal, kui prügi uputab, osta uus konteiner! Aga, minul juhtus kord ime, kaks korda pakkus Wen Hao, et peale minu pühkimist, peseb ta ise elutoa põranda. Ma olin väga üllatunud ja tänulik ja seega tundsin kohe, et see vajab tähistamist! Pakkusin välja, et teen õhtul pizzat ja kõik on oodatud sööma. Me siis leppisime kokku, et lähme koos poodi vajalikke asju ostma. Taignamaterjal oli olemas, seega ütlesin talle, et vaja on osta ainult tomatipastat, juustu ja lihhi. Vastuseks sain ainult vaikuse ja Wen Hao eksinud silmad. Okei. Googeldame. Kirjutasin pildiotsingusse tomatipasta, JUUST, salaami. Ta sai aru, mida ma täpselt mõtlen, kuid arusaadavalt oli tema neid asju varem ainult lääne filmis näinud ning tõenäosus neid asju poest leida oli väike. Hoolimata sellest leidsime me valmis tehtud spagetikastme, mille eest käisime välja umbes 5 EURi, salaami asendasime kanafileega ning isegi juustu leidsime üles. Ma ei ütle mis see maksis, ei hakka teile haiget tegema.. Igatahes tuli pizza väga maitsev, isegi Wen Hao kiitis ning võttis isegi juurde. Mandy sõi ära kõik, mis asetses põhjast ülevamal pool ning Lukas sõi ühest tükist poole. Pole midagi teha, kohandumine võtab aega.
Kõige kummalisemana tunnen ennast siis kui keegi küsib, et mida ma oma puhkepäeval plaanin ning vastan, et plaan on minna basseini äärde päevitama. See võrrand lihtsalt ei mahu neile pähe. See lihtsalt ei ole võimalik, et keegi võiks sellist asja isegi kaaluda, veel vähem teha. Ükskord öeldi mulle pool naljaga, et Hiinlase õudusunenägu on olla 'Fat and Black'. Ma arvan, et see on päris tõsiselt nii. Omamoodi tsirkus on vaadelda, milliseid meetmeid inimesed kasutusele võtavad, et end päikese eest kaitsta. Päikesevari on siinkohal lapsemäng. 35-kraadises palavuses kantakse sukapükse, paljastele kätele tõmmatakse eraldi suka moodi varukad, käes on kindad, peas hästi suure pleksiklaasiga nokatsid, mis katavad terve näo.. Ja siis tuleb keegi ütlema, et ta läheb nüüd päevitama! Ükskord olin just tagasi tulnud mereäärsest Beidaihe kuurortlinnast, kus pärast pikka päeva mere ääres olin saanud mõnusalt punakas-pruuniks.. Järgmisel päeval läksin oma tantsutrenni ning üks tüdruk tuli minu juurde ja küsis: "Mis on sinuga juhtunud!? Su nägu on veel enam vähem, aga need jalad?!" Ma ei osanud midagi öelda.. kogelesin lihtsalt et käisin mere ääres.. Need on need igapäevased hetked, kus kord oled sina imestaja rollis ja kord on nemad. See on tegelikult väga äge, et õppides tundma neid, õpivad nemad ka tundma meid. Iga päev on konstantne kultuuridevahetus. Rääkides päevitamisest, ma peangi nüüd siit voodist tõusma, et basseini äärde minna oma nahka D vitamiiniga kaunistama!
