Pühendan selle jutu sulle kallis Hiina sõbranna Mandy, kelle päris nime ma tegelikult 4 kuu jooksul pole kindla peale õigesti ära õppinud, et seda siia kirja panna. Ehk oli see midagi nagu Hu Man, sest kord sa ütlesid, et H&M on nagu sinu nimega pood. Igatahes polegi sel väga vahet, kui pikad me oleme või mis on meie sünnikuupäev, sest need päriselt olulised asjad elus pole silmale nähtavad ja alati ka kirja pandavad.
Hiinlase suur õnn on kinkida oma abikaasale poja ja ämmale pojapoja. Tütar on rohkem selline teisejärguline rõõm. Ühe lapse poliitika, mis kehtis kuni 2015nda lõpuni, seadis kõrged standardid lapsevanematele ja nende laste tulemuslikkusele. Sest siiski, you had one chance and one chance only. Kõik panused koos eelduste ja lootustega olid pandud ühele lapsele. Kujunes välja ka teaduslik fenomen 1: 2: 4, mis tähendab, et üks laps peab täiskasvanuna hoolitsema 2 vanema ja 4 vanavanema eest. Kui valitsus ka aru sai, et see inimpüramiid veidi tasakaalust väljas on ja et lõpuks pole piisavalt palju neid, kes pensionäridele elatist teeniks, siis otsustati alates 2016st kehtestada kahe lapse poliitika. Lukas ükskord seletas mulle, et vanemad säästavad terve elu, et näiteks saata oma laps Ameerikasse ülikooli, et tagada talle parim haridus, saada talle parim abikaasa, saada ta tööle parimasse ettevõttesse ja seega tagada kogu perekonnale kõrge elatustase. Kõik ettevõtted, ülikoolid, ametid, isegi linnad ja perekonnanimed on reastatud kindlas paremuse järjestuses. Mida uhkemad su tiitlid, seda väärtuslikum partner oled sa armastuseturul. Võib olla ma kirjeldan seda süsteemsust Hiina suhtes liiga küüniliselt, sest tegelikult domineerivad need samad 'järjestused' ka lääne ühiskonnas. Kuid minu meelest on need siin palju selgemini tajutavad ning keegi ei kahtle neis. See on järjekordne näide sellest, kuidas Hiinlastel puudub kriitiline mõtlemine, sest normides ei kahelda. Kusjuures, magistri haridusega tüdruk ei saa endale võtta bakalaureuse haridusega poisssõpra ja doktori kraadiga tüdruk peab endale leidma doktori kraadiga abikaasa. Tiitel, mis jääb alla sinu enda saavutusi, ei ole kindlasti tolereeritav sinu perekonna ja ühiskonna poolt. Seega, kui sa ikka tahad õppida palju ja kaua, siis make sure you find a boyfriend before. Ma kuulen tihti, kuidas mu Hiina sõbrad analüüsivad teineteist läbi eksamite tulemuste, sest kui keegi saab sinu 143 pallist ühe palli kõrgema tulemuse, siis nähakse selles ikkagi märkimisväärsest erinevust. Võib isegi öelda, et ta on sinust tunduvalt targem inimene. Mandy ülikooli lõputunnistus nägi välja nagu ühe aastakümnete pikkuse eksperiendi paberid.. 2xA1 suurune valge leht koos kõikide ekamitega, mida ta 4 aasta jooksul sooritanud on ja usu mind, neid on palju!!
Igatahes, tulles oma jutu juurde tagasi, Mandy sugulane sünnitas kaks kuud tagasi väikese pisipoja ja tal oli aeg minna seda maailmaime tervitama nende koju, Qingdao kuurortlinna. Ja kui minult küsida, kas ma tahan veeta nädalavahetust elades Hiina peres, ujudes meres ja päevitades rannas Hiina õllepealinnas, siis üldjuhul ei pea kaks korda üle küsima. Seega soetasin kiirrongipiletid onlines, et sama nädala reedel juba startida 700 km kaugusele mereäärsesse Qingdaosse. Meie rong sõitis kiirusega 304km tunnis, kuid peatuste tõttu kulus sõidule ikkagi pea 5 tundi. Kuna ma ostsin piletid nii viimasel hetkel (nädal aega ette), siis tagasisõidul ei saanud ma istekohta ning riskisin seista 5 tundi püsti. Õnneks aga leidsin ühe vaba diivaninurga Restoranivagunis :) Rongisõit on Hiinas nagu Euroopas lendamine. Sa pead arvestama mitme turvakontrolliga, pileti lunastamise järjekorraga, väravate avamise ja sulgemisega, täpselt nagu lennujaamas. Ainult selle vahega, et Hiinas kulub rongile jõudmisele rohkem aega kui Euroopas lennukile jõudmisele. Teate küll neid sikk-sakk teid, mis ehitatakse järjestades piirdeid, et panna inimesi järjekordades seisma. Pekingi lõuna rongijaamas on sellised 5 kordsed sikk-sakk teed ehitatud ka eskalaatorite ette, mis viivad teisele korrusele, sest inimesi on niii palju, et muidu ei pääse sa isegi perroonile, mis on korrus kõrgemal. Esimesel õhtul broneeris Lukas meile kolmele hostelitoa. Kehvakene ta oli, aga samas ka odav ja ma magasin nagu muretu laps, kuni Mandy kella 8st mind äratama hakkas. Vara üles, hilja voodi on küll Idamaade tarkus. Isegi mina magan neist oma karuunega keskmiselt 2 korda kauem, rääkimata siis preili Soe võimetest. Teisel päev läksime me minu initsiatiivikusel Tsingtao õlle muuseumisse. 19.sajandi lõpul lõid Sakslased seal linnas õlletehase, mis tänini toodab Hiina kõige tuntumat õlut, mida müüakse üle maailma, välja arvatud Eestis muidugi.. Ma lugesin suure huviga vanadest tootmismeetmetest ja Tsingtao eripärast, et see näiteks läbib kaks käärimisprotsessi, samal ajal kui mu kaaslased endast pilte tegid. Me saime ka siseneda ühte ruumi, mis tekitas tunde, nagu oleksid justkui purjus. Tegelikult oli kuidagimoodi gravitatsiooni keskpunkt nihkesse viidud, tekitades tunde, et sa ei saa püsti seista ning kukud ühele poole ära. Lõpetuseks nägime ka tänapäevast tehast ja tootmist ning meile pakuti maitsta toorest ja valmis õlu ja kõrvale magusaid pähkleid. Ma uurisin, et miks need magusad on ja mitte soolased, nagu meie harjunud oleme. Mandy ütles, et õlu on nii kibe, et siis magus tasakaalustab seda maitset. Igale ühele oma, onju. Kohandumine :D
Pärast seda läksime me randa. Jalutades rannapromenaadil nägin ma ühel kaldal, et on võimalik jetiga sõita. Ma sattusin kohe ülipöördesse ning ütlesin, et mina tahan minna sellega sõitma. Mu kaaslased hoidsin mind tagasi ja soovitasid, et see võib olla ohtlik ja pealegi võib see rendimees olla petis, aga ma ei jätnud järele. Peale oma wakeboardi õnnetust panin tervisekindlustuse lahtrisse checki kirja ning olin valmis minema. See rendimees ütles, et tema sõidab, aga ma ei olnud nõus, kinnitasin talle, et ma oskan ise ka sõita nii, et me saime kokkuleppele, et ta istub taga ja ma sõidan. 10 minutit hiljem oli mu adreka laks täiega in da house :D käed jalad värisesid ja hing naeris. Huuuh, veesport! Elu sa imeline olend!
Esimest korda läksin randa koos Hiinlastega. Üks asi on seda "päikese peituse tsirkust" näha võõraste pealt, teine asi on seda kogeda päriselt. Samas võib ka öelda, et üks asi on näha inimesi päevitamas teleekraanil ning teine asi on seda näha päriselt. Kuidas siis meie rannas käik algas? Mina panin esimese asjana juba hommikul bikiinid selga, et pärast mitte kaotada aega, Mandy aga polnud neid isegi kaasa võtnud. Ma tegelikult arvan, et tal ei ole ujumisriideid olemas. Kuna mul oli kaasas selline lühike ja õhuke pükskostüüm, siis pakkusin, et ta võib sellega ka vette tulla. Ta kiitis mu idee heaks. Kui me randa jõudsime, läksin ma kohe vette ja asusin oma keha pruunistama. Lukas sai ka oma veekartusest üle ning ta tuli ja ujus minuga üsna kaugele. Mandy ujuda ei oska, kuid ta oli nõus end ikkagi mu pükskostüümiga vette kastma. Siin on see üsna tavaline, et inimesed ujuvad riietega. Basseini ääres olen ma näinud ka täisrõivastuses, dressipluusidega inimesi suplemas. Samal ajal kui ma päevitasin, istusid nad kahekesi vihmavarju all ja tegid oma päevitavast välismaa sõbrast pilte ja videosid. Ma sain aru, et selline tavaline 5 tunnine grillimissessioon ei tule kõne alla ning leppisin mõlemal päeval paari tunnise seansiga. Lõpetasin oma Hiina sõprade piinad ning lahkusime rannast, et sõita külla kohalikule perele. Mul oli kingituseks kaasas ka üks Portugali vein ja Kalevi šoks, mis küll vahepeal täieliku sulamisprotsessi oli läbinud.. Meid tuldi õue, living compoundi hoovi tervitama ning enne kui üles korterisse siirdusime ostsime ka putkast õhtusöögi kõrvale õlu kaasa. Tsingtao lasti vaadist otse Tsingtao märgistusega kilekotti. Ma ei suutnud oma naeru pidada ning jäädvustasin selle hetke ka pildile. See trend 'õlu kilekotis' sai alguse 90ndatest ning siiani on üheks Qingdao sümboliks. Aga see nali läks veel paremaks, kui koju jõudes kallati õlu kilekotist veekeetjasse, et siis jumala eest keegi õlu asemel endale vett klaasi ei kallaks ja ikka õlu jooks. 10 pukti õllepealinnale!
Esimese asjana pistis Mandy oma pisikesele uuele sugulasele näppu punase ümbriku, mida nemad kutsuvad 'red packet'iks ehk siis hong bao', kuhu pannakse kingituseks sisse raha eriliste tähtpäevade puhul nagu näiteks pulmadel, Hiina uuel aastal või lõpetamise puhul. Mandy andis oma elu esimese red package, sest ennemalt oli ta õpilane ja õpilased on sellest tavast 'vabastatud'. Ta kinkis selle lapse sünni pühul ning pani ümbrikusse 600RMB ehk siis umbes 90EUR. Tema üllatuseks sai ta ka vastu oma nõbult red package 1000RMBga, sest külastas esimest korda nende kodu. Kui keegi sugulastest tuleb sulle esimest korda külla kuskilt kaugemalt, siis teed sina talle red package. Summa, mida ümbrikusse panna ei ole fikseeritud, aga on tavaliselt ümmargune number ning ei sisalda number nelja ega alga sellega, sest number nelja hääldus on väga sarnane sõnaga surm. Üleüldse on numbrid, lisaks oma praktilisele väärtusele, Hiinas väga tähenduslikud, nagu näiteks nr 3 viitab kolmele tähtsaimale sammule elus, milleks on sünd, abielu ja surm, ning number 2 ja 6 on positiivsed numbrid ja tähendavad edukust ja õnne.
Meie auks olid kohal ka nende vanemad ja vanaema, aga kuna nad meiega õhtusöögiks ei ühinenud, siis ehk tulid nad lihtsalt välismaalast vaatama, sest võib olla pole nad liiga lähedalt ühtegi varem näinud. Meid kostitati imelise mereannilauaga, kus olid krabid, hiidkrevetid, tsillised karbid, punane kala wasabiga, karpide-kana supp, loomaliha juurviljadega, küpsetatud sparglid, seened jne. Seda kõike oli tohutus koguses ja väga rikkalikult! See õhtusöök koos lõppematu veekeetja-õllega oli tõepoolest imeline :D
Ööbisime äia ja ämma väga traditsionaalses korteris ning ärkasime taas juba hommikul kell 8, et tervitada sinist taevast, puhast õhku ja päikest! Sõime hommikuks nüüd juba mõistusele, aga mitte maitsemeeltele, aksepteeritavat Hiina keedusaia ja jõime kõrvale kuuma magusat sojapiima. Lukas selgitas, et sojaubadest tehakse tofut ning vedelik, mis tofu tegemisest järgi jääb ongi sojapiim, mida Hiinlased hommikuks joovad. Ma ütleks, et see on üks väga vesine ja maitsetu lörr, aga oma kausi jõin ma tühjaks ja lihatäidisega keedusaia sõin ka ära ja olin väga tänulik meie võõrustajatele. Meid ootas ees teine päev rannas. Mandy seekord jäi oma teksaspükstesse ja vihmavarju alla samal ajal kui ma end lahti koorisin, lainetes suplesin ja päikest nautisin. Ühel hetkel pidin ma alluma enamuse häälele ja lahkuma rannast, et minna Burger Kingi või nagu nemad ütlevad King Burgerisse sööma. Enne rongile minekut külastasime ka Marinat, nimelt oli Qingdao Pekingi Olümpia mereregati linnaks. Seal on väga ilus pika promenaadiga jahisadam, kus me jalutasime ja muidugi tegime Hiinalaste kombe kohaselt miljon pilti. Tänulikuna, et sain taas heita pilku kohalikule elu korraldusele lahkusime Hiina õllepealinnast, et naasta oma reaalsusesse päris pealinnas.
Musi
Kalli
Varsti näeme!
#marikoju :D
