me elame ihade ühiskonnas

Popp on olla roheline ja käia riidest kotiga poes orgaanilisi porgandeid ostmas, kuid tüüp, kes päriselt üritab oma ökoloogilise jalajälje ühe peale viia, on tõenäoliselt marginaalne ohmu. Tung muuta valitsevat korda on suudetud pakendada kapitalistlikult tarbitavaks elustiiliks
--

Kalamajas töölis­agulist uusromantilise elamise loomine ja kulunud nõukogudeaegses toolis fair trade latte lürpimine saavad üksnes hetkeks jätta mulje, et elame postmaterialistlikus heaoluühiskonnas. Piisab, et hoomame Kalamaja tänavatel hulkuvaid liimik-lapsi ja vaeseid alkohoolikuid või saame teada, et popis nõukogudeaegse mööbliga kohvikus saab kelner tunnis vähem palka kui maksab latte
--
Ei ole mõtet joosta vastu seina, mille on ehitanud sinu enda sõbrad ja perekond, kelle elu on mõtestatud praeguses korras. Võimetus sekkuda on kinni tunnetusliku jagamise korras, kus iha teistsuguse ühiskonnakorralduse järele on hereesia
--
Praegune kapitalism on ainuvõimalik ja ainuõige kord ning midagi radikaalselt teistsugust nõuda on – radikaalne. Ja radikaalne olla ei ole lahe. Sellesse loiku julgevad astuda vaid üksikud, kes kas ei oska või ei soovi end valdavasse lahedusse paigutada
--

Gustav Kalm - 30.03.2014 - Postimehe arvamusrubriigis

Sun-Days

Life is a game without drop outs

Sundays luckily are for 'pick me up' moments with good wine and tasty food 

Beef and goat cheese salad @ Porzellan

Flowers are already blossoming @ Stadtpark

:)

Strawberries and cheese and 4 bottles of champagne

Change in the Social order

Marketing strategies are definitely stepping onto next level with nation-states that are formally trademarking themselves; states as products. Will there be a market where to buy nation-states in the upcoming future? Because as we see through cultural ethno-consumption we can already “buy” ourselves a membership into one culture that is not our origin. Belonging can be based on a choice and not on inherited blood. If countries are being made fun of as “re-naming them after a takeover joint venture by a private equity firm,” and presidents are compared to chief executives of companies and not even nations, then entering into a global market of states is not a fiction but a prediction. 

Liberal worldview distinguishes clearly the domain of the economy and the domain of politics. Today’s neoliberal space, where domain of nation-state with its politics becomes a branded product itself, makes the distinguished lines definitely ambiguous. Having in mind that, while playing in the business, state still has a privileged role of licensing it and setting the rules of the business game. In all that, government actually becomes business; and its good governance is measured in terms of asset management. Emphasis is not anymore on the wealth of citizens but on national brand, which has to be deployed to maximum effect.

Neoliberal voluntarism is as deeply inscribed in the entrepreneurial subject as is business. It is intended to engender a sense of “grassroots endeavor” in the “service delivery” sector, so that volunteers might do the kinds of things that the state once did—and that citizens once expected it to do in return for their taxes—in efficient, cost- effective ways. 

Corporate Social Responsibility is a welfare state in a new “deckung”, where social responsibility that in the rise of welfare state was a responsibility of a state, is becoming a responsibility of a Third Sector, a non-profit sector, where labor is conducted voluntarily – either by youth helping physically or mentally ill; by humanitarian or relief workers helping in war zones or by natural catastrophes or by family members helping elderly etc. Work that serves a moral purpose.

Funny, huh, how a nation-state and its nationals have switched somehow their roles. State, one that should carry a moral purpose in front of its citizens, is becoming a highly branded profit-seeking corporation and the inhabitants, the ones who were once mainly working to earn their living, are expected to fulfill more their moral duty by volunteering to help the ones in need.

maa-lähedus, eetika-lähedus, südame-lähedus

Postimees - Arvamus - Kadri Liik - Austagem väikese inimese väärikust - 12.03.2014

«Jälgides Euroopas toimuvaid proteste, jõudsin järeldusele, et neid kõiki ajendab raha. Eurooplastel on alati rahast puudus. Raha pärast lähevad nad tänavale, raha pärast peksavad autosid, ning isegi üldine pidev rahulolematus on inspireeritud rahast. Nähtavasti on see praegu peamine Euroopa väärtus.»

---

kuigi Briti elanikkond võib ju arvata, et see, mida Venemaa teeb Ukrainas, on sügavalt lubamatu, ei taha nad Venemaa karistamise nimel ise kannatada. Poliitikud teavad seda. Poliitikud teavad või aimavad ka seda, et neil puudub autoriteet veenda oma ühiskonda ohverdama tükikest heaolu Ukraina tuleviku nimel.

---

Demokraatia praktika on muutunud viisil, mis teeb valijatele võimalikuks küll poliitikute vahetamise, aga mitte poliitika muutmist. Majanduspoliitika on Krastevi hinnangul demokraatia haardeulatusest juba ammu väljas: seda dikteerivad turud või Euroopa rahaliidu reeglid ja normid.

---

Kas teie näiteks tahaksite ennast valitsema inimest, kes ei ole mitte kunagi sõitnud trammis jänest, varastanud naabri aiast õuna või vales kohas üle tee läinud? 

Mina ei tahaks. 

Mina kardan selliseid, nad mõjuvad ohtlike fanaatikutena, kellest võib oodata kõige halvemat. 

Animal Farm

Nagu Orwelli Looma farmi maailmas domineerivad ka 2014ndal niisamased ühiskondlikud figuurid nagu käskivad sead, töökad hobused, rumalad lambad või silmale nähtamatust unistavad kaarnad. Ühtepidi tunduvad kõik omamoodi opakad, sest lõppude lõpuks mitte keegi juhtidele järgnejaist oma mõtetele või kõhklustele asu anda ei julge ning järgnevad elu päevade lõpuni mugavasti sisseseatud vaikuses oma liidritele. Ma arvan, et sisimas aimavad meist palju enamad, kuidas tegelikult ja mis viisidel maailmapoliitikaid ellu viiakse. Kuid paljud suruvad maha oma kõhklused ebasündsatest tegutsemisviisidest ning oma igapäevases mugavuses ootavad järgmist palgatsekki, sest shopingteraapia on ju seni asja ära ajanud. Piisab, kui teha mõned humanitaarsed sheerid ja laigid, näitamaks, et tegelikult mind kotib küll, mis seal Ugandas või oli see Keenias.. noh seal Aafrikas toimub.. Kas õigem oleks siis luua oma kaikavennaskonnad, et tänavatel moraali nõuda? Ei, see ei oleks ju üldse eestlaslikult korrektne. Meil on ju tegelikult liidriteks päris targad sead. Pealtnäha tundub, et diktatuurist on asi ikka päris kaugel.. Aga, mis mind sisimas maailmakodanikuna häirib, on see, et meie moraal piirdub piiriga. Mind häirib, et meie kosmopolitism pöördub piiripunktis ksenofoobiaks. Meie tarkade sigade liit sõnadeis ja mõtteis tugineb fundamentaalsetele inimõigustele, kuid täna suudame me neid teooriaid ellu viia vaid inimeste suhtes, kellel on taskus selle targa liidu kodakondsus, ja, jah, kui siiski. Minule isiklikult näib see küüniline, et inimõigused kaotavad oma tähtsuse, kui asjasse puutuvad meie liidust väljapoole jäävad inimesed. Kas nendele ei kehti enam omistus - Cogito ergo sum? Kas nende vaesem olemine muudab nad nähtamatuks? Inglismaal oli meie ja teiste, sekka kuuluvate ja väljajäetute, eristamiseks loodud juba 14.sajandil piirmäär 10 poundi, 19.sajandil oli see 25 poundi ning tänaseks oleme jõudnud 2 miljoni poundini, mis investeerimisressursi nime all saab sulle kui immigrandile tagada priipääsme migratsiooni regulatsioonidest pääsemiseks. Raha sülitab inimõigustele ka täna, nagu ta seda tegi loomade farmis sigade juhtimisel. Kui dokumentideta inimesed ületavad piire ebaseaduslikult, peetakse nad õiguslikult kinni. Mis ei ole aga õiguslik vastuvõtmisprotsesside juures on see, et neid jäetakse ilma õigusliku abita väga pikaks ajaks. Selgitamata, kaua neid kinni hoitakse, mis õigused neil on, millal neid üle kuulatakse ning mis viisidel. Tõlketeenused on asüüliotsijatele pea puudulikud ja seda liidus, kus igapäevased kohtumised institutsioonides viiakse läbi sadade tõlkide vahendusel. Nende liikumisvabadus on piiratud, elutingimused äärmuslikud ning kedagi isegi ei huvita, kui paljud nende kaaslased teel langesid. Ja ometi - isegi kui me nad pärast mitme aastast kinnipidamist tagasi saadame - tulevad nad taas. Tulevad jala läbi Bulgaaria või tulevad autokastides läbi Venemaa. Franklin D.Roosevelt on öelnud hästi, et me ei tohi eales unustada, et meie kõik põlvneme revolutsionääridest või immigrantidest. Ma ei väida, et probleemi lahendus on rikaste sigade sekka kõik avasüli vastu võtta, et siis nendega meie rikastunud mõttemaailma jagada. Ma väidan, et piiride kõrgemaks ehitamine ei lahenda probeemi, sest nagu näha kõrgemad tarad põgenikke sõjast põgenemast ei heiduta. Nagu Briget Anderson tsiteerib oma raamatus "Us&Them" Martini (2003: 30), kui küsida asüüliotsijalt: "What is worse than being exploited abroad?", siis vastab ta: "Not going at all".

Lisaks katab die Zeit artikkel "Willkommen in Deutschland" (27.02.2014) veel ulatuslikumalt antud probleemi Saksamaal Eisenhüttenstadt'i kinnipidamiskeskuses.