pühapäev, 13. november 2016

Sõitsime Carlosega peole, alguses minu kaherattalise sõbraga, tema ees ja mina pakikal. Aga ühel hetkel sain ma aru, et ei kumbki neist pole valmis seda 5 km retke Modernista baari Gulousse ette võtma. Tegin ettepaneku, et jätame mu kaherattalise sõbra siia mind ootama ja püüame kinni ühe hiinaka, kes seda väntamist oma riksal meie eest teeks. Mõeldud tehtud. Carlos, minu Equadorist pärit gei kaaslane leidis taas oma rahuliku hingamise ning off we go! Keerutasime mööda Hutongi kitsaid tänavaid kuni ühel hetkel olime tupikus. Mingi auto oli risti tee peal ees ja meil oli valida, kas lähme jala edasi või tõstame selle riksa üle selle auto kapoti. No ja mida kaks täiskasvanud inimest ikka reede öösel kell 2 otsustavad, muidugi tõstame! Hiinakas eesotsas, üks tugev eesti naine taga ja tema imeline gei sõber teda emotsionaalselt toetamas. Pole ammu niimoodi tantsinud. Kella 6 paiku, kui tantsuplats juba hõrenes läksime Carlose ja ühe bändimehega baotzõ’sid (hiina pelmeene) sööma ja koju jõudsin täpselt siis kui Wen Hao juba tööle läks.
Minu igapäevane lahutamatu kaaslane on mu ratas, mis on minu käes läbi teinud tervikliku osade vahetuse, aga siiski ägisedes ja kägisedes mu raskuse all nagu üks väga vana vanaisa, ta sõidab. Nüüd umbes 4 kuud pole ma oma ratast enam lukustanud. Ma leidsin, et me usaldame teineteist juba piisavalt, et igakord kui ma ta kuskile jätan, siis vahepeal ta kuhugi uitama ei lähe ja võõraste onudega isegi kommi vastu mitte. Ma ei ole väga hea omanik talle, sest vahel on ta pidanud veetma nädala või nädalavahetuse kuskil suvaliste tänavate nurkadel või puule toetades metroo peatustes. Aga alati kui ma siis jälle lähen teda otsima kohast, kus ma ta viimati jätsin, ootab ta ikka seal, truult oma omanikku. Enamasti ootab mind ka korvis mingi laisa hiinaka prügi või reklaamlehed või banaanikoored. Mõningatel kordadel on mingid seltsimehed ka liigutanud mu ratast 20 m jagu kuhugi teisele nurgale, et tõenäoliselt oma riksaga mööda mahtuda, aga ta endiselt ootab, truult minu tulekut.

pühapäev, 2. oktoober 2016

China on the Move

"China on the move" is a phenomenon in the country that describes two specific periods in a year when whole China packs their bags and either sets their foot towards the "never seen" capital city Beijing or the countryside where their hometown is and (grand)parents reside. When the whole China is on the holiday, the touristy places as well as key commuting points as airports and railway stations are insanely crowded. By insanely I mean unbelievably unbearably packed. In Seoul I saw an advert in subway saying that Seoul alone expects a quarter of a million Chinese tourists only during this one week. The money Chinese tourists are taking out of the country during the October holiday is said to be 72 billion US$. So you can imagine the scale of human power China has..


Besides those locals on the move, there are always those too ignorant ones who don't give damn about what's going on or expats who haven't found themselves Chinese lovers whose parents to visit. Double of the latter reflects my situation. However, since I just returned from my week in Seoul, I am happy to stay inside, cook, clean and stay in bed as long as it is time to turn off the lights again and repeat. In fact, going out is actually not even recommended, firstly, because of those third-tier-city Chinese who are exploring Beijing and have never seen a foreigner before. They will not only take a 5-minute pause from taking "piece sign" selfies to stare at you, but they will also make their way up to you and ask for a "piece sign" selfie together with you. This usually happens with me if I go outside of town. Last time when I was visiting Laolongtou, the starting point of the Great Wall, I hit my record - I got asked 3 or 4 times during a day to take pictures with some stranger Chinese. So if you long for some fame, move to China and preferably to a city with less than 10 million inhabitants where you can be The one and only rockstar foreigner, or as they say - Laowai. However, escaping from these less aware Chinese is not the only reason I have put myself on a "bed lockdown". The AQI (air quality index) app, my sincerest friend here in Beijing, which is like the grandmom who would tuck your shirt in your pants so you would not catch the cold, showed yesterday over 300. And when the AQI grandmom hits the dark red color, which is the last level in its measurment meter, this means that "all outdoor activities have an evidently harming effect your health". Even if you wear a mask. Coming from Estonia, each winter there is a considerable possibility to get caught by a snow lockdown. Now I got to experience one stemming from the freaking AIR. How ridiculous it sounds! Unfortunately, the difference between snow and air is that snow is something tangible. If it is there, it is there. If you are trapped in a 5 m deep snow, you are trapped. Noone can deny it. Pollution, on the other hand, while being also seeable, a serious smog, can easily be mixed with fog. If the Government would decide to restrict access to all of the AQI apps, as it has done with Facebook, Google, Instagram, Twitter (you name it), the people would be quite helpless. The severity of this mass scale problem could only be counted by number of heart attacks and deaths each day. Now, until there is no reason for them to do so, we can calmly continue relying on our AQI grandmoms.
I live together with three Chinese boys who all do not come from Beijing, thus I have been left alone in home. If you ask from anyone what are your plans for the holidays, they always respond "spend time with the family". This is because, holiday as such is happening twice a year, on specific times: during the Golden Week 1-7 October and during the Spring Festival, Chinese New Year week in early February. There is not much flexibility in choosing your holidays. These are the two weeks set by the law and these are the two times when the whole China is on the move to visit their families across its vast territory. They really should learn from The Netherlands for example, where holidays even within country with this size, are divided across counties in different times, aiming to avoid higher consumer demand and thereby increasing prices during holiday periods. After having lunch with Mandy yesterday to send her off to Wuhan, her hometown 1200 km from Beijing where her grandparents live, I asked when she saw her family the last time. She said it has been 8 months. This means the last time was during the last holidays, the Spring Festival. I was struck by the fact that this happens within one country's territory. In fact, I actually think that the distance is not the reason. The cause is in personal relations and precisely in lacking of those. Young people do not make an effort to travel to see their family. This is actually very contraversial to the principles of their upbringing that mostly bases on Confucius teaching, because the Confucianism sets the respect for elders (and for your husband) in the core of its study. This is another reflection on how things are in constant flux and evolvement in China. All in all, I am really happy to stay in, avoid the human pools on streets and the invisible devil of polluted air.

reede, 30. september 2016

Sügisene Peking

Sügis on käes. Ei, lehed veel ei kolletu, vihma ei saja ja jopet ka ei kanna, küll aga maski ja õhukest kampsunit. Kummaline on taas jakke ja pikkasid pükse kanda, kui 4 kuud pole kordagi midagi peale pidanud võtma. Beijingis tuleb sügis märgatava õhusaaste tõusuga. Tavaliselt saab veel septembris ja ka oktoobris nautida imeliselt puhast õhku, päikest ja pilvi, kuid tundub, et see aasta meil ei vedanud. Viimased nädalad on olnud päris halvad. Igahommikune telefoni ekraan näitab lillat värvi, mis on järgmine level juba päris halvast punasest ja tähendab, et parem oleks püsida kodus. AQI, air quality index on kodeeritud nii, et roheline tase on 0-50, mida tõlgendatakse kui "hea", kollane on 51-100, mis tähendab "keskmine", oranž on 101-150, mis tähendab "ebatervislik tundlikule tervisele",151-200 on punane, mida loetakse "ebatervislikuks", 201-300 on lilla, mis tähendab "väga ebatervislik" ja siis on tumepunane 300+ ehk ohtlik, mis toob kaasa suuri terviseriske kõikidele inimgruppidele. Sealt 300st edasi enam nad värvikategooriat ei määra, sest sealt edasi pole enam vahet kui suur see number on, sest saaste avaldab sealtmaalt halba mõju kõikidele, kes seda endale sisse hingavad või siis sisse söövad. Jah, saaste tungib ka maapinda, millest kasvavad kõik juurviljad ja puuviljad ja rohi, mida sööb see lammas ja lehm, keda sööd sina. Ma vaatan alati kahjutundega neid väikeseid lapsi, kes saastatud päeval väljas jooksevad ja seda õhku sisse ahmivad. Nende vanemad isegi ei kaalu neile maske ette panna. Jah, mis lapsepõlv see ka oleks, kui ei saaks näha oma sõbra naeratust, mis maski alla peidetud on.. Aga, kui selle vahetuskaubaks on terved kopsud ja terve süda ja pikem elu, siis kindlasti kannaksid minu lapsed õues maski. Kas siis kilpkonna piltidega või lillelisi ja roosasid, aga kannaksid. Kuigi tõesti, üleüldse ei soovitaks ma kellelgi oma lapsi siinses õhus üles kasvatada.
Minu esimene tööleping kestab kuni 13nda oktoobrini ja seni ei teadnud ma, mis must päris täpselt edasi saab. Nüüd aga pikendati minu lepingut aasta võrra. Tegelikult sain ka Project Executive'st Project Officer'iks ja kasvas ka palganumber, mis annab põhjust siia jääda seniks, kuni kodumaalt või mõnest puhtama õhu ja rohelisemate aasadega riigist mulle paremat pakkumist ei tehta. Selle lepingu saan nimelt alati 1-kuulise etteteatamisega üles öelda. See tähendab seda, et kui Eestis tuleb talveks kuur puid täis varuda, siis siin pean endale varuma ühe eriti hea õhupuhastaja magamistuppa :)
Täna on tegelikult päris hea päev, sest saime esitatud 500-leheküljelise turu-uuringu, mida kirjutasime 3-liikmelise meeskonnaga kuu aja jooksul. See aeg oli väga lihtsalt öeldes kreisi. Oli pisaraid, kurjasid emaile, vihastamast, sõnelusi ja pahandamist. Viimasel nädalal töötas tegelikult kogu meie ettevõte selle turu-uuringu kallal, sest lihtne matemaatika ju ütleb, et 10 lehekülge päevas toota tipptasemel majanduslikku teksti täiesti tundmatute riikide, Indoneesia, Vietnami ja Singapuri lõikes täiesti võõral teemal käib natuke üle jõu. Igatahes oli täna esitamise tähtpäev ja me saime sellega hakkama. Enne Koreasse minekut töötasin ma ühel nädalal 62 tundi, nii et väikene puhkus aka viisareis oli väga väärt põgenemine. Korea oma uskumatus kunstikirevas õhkkonnas oli imeline. Muusikat, võitluskunste, tantsu, moodi ja toitu, kõike tarbisin nii palju kui 5 päeva jooksul minusse mahtus. Isegi Hiina viisaametnikud olid meeldivalt vastutulelikud andes mulle järjekordse 3kuu viisa, mis ilusti venitab mu siinviibimise jõuludeni välja. Issand, ma ei kujuta juba praegu ette, kuidas oleks tagasi kodus olla. Lumehangede vahel suusariietes mändide all mängimas lumesõda.. 

teisipäev, 30. august 2016

Weekend Getaway Qingdaos

Pühendan selle jutu sulle kallis Hiina sõbranna Mandy, kelle päris nime ma tegelikult 4 kuu jooksul pole kindla peale õigesti ära õppinud, et seda siia kirja panna. Ehk oli see midagi nagu Hu Man, sest kord sa ütlesid, et H&M on nagu sinu nimega pood. Igatahes polegi sel väga vahet, kui pikad me oleme või mis on meie sünnikuupäev, sest need päriselt olulised asjad elus pole silmale nähtavad ja alati ka kirja pandavad.
Hiinlase suur õnn on kinkida oma abikaasale poja ja ämmale pojapoja. Tütar on rohkem selline teisejärguline rõõm. Ühe lapse poliitika, mis kehtis kuni 2015nda lõpuni, seadis kõrged standardid lapsevanematele ja nende laste tulemuslikkusele. Sest siiski, you had one chance and one chance only. Kõik panused koos eelduste ja lootustega olid pandud ühele lapsele. Kujunes välja ka teaduslik fenomen 1: 2: 4, mis tähendab, et üks laps peab täiskasvanuna hoolitsema 2 vanema ja 4 vanavanema eest. Kui valitsus ka aru sai, et see inimpüramiid veidi tasakaalust väljas on ja et lõpuks pole piisavalt palju neid, kes pensionäridele elatist teeniks, siis otsustati alates 2016st kehtestada kahe lapse poliitika. Lukas ükskord seletas mulle, et vanemad säästavad terve elu, et näiteks saata oma laps Ameerikasse ülikooli, et tagada talle parim haridus, saada talle parim abikaasa, saada ta tööle parimasse ettevõttesse ja seega tagada kogu perekonnale kõrge elatustase. Kõik ettevõtted, ülikoolid, ametid, isegi linnad ja perekonnanimed on reastatud kindlas paremuse järjestuses. Mida uhkemad su tiitlid, seda väärtuslikum partner oled sa armastuseturul. Võib olla ma kirjeldan seda süsteemsust Hiina suhtes liiga küüniliselt, sest tegelikult domineerivad need samad 'järjestused' ka lääne ühiskonnas. Kuid minu meelest on need siin palju selgemini tajutavad ning keegi ei kahtle neis. See on järjekordne näide sellest, kuidas Hiinlastel puudub kriitiline mõtlemine, sest normides ei kahelda. Kusjuures, magistri haridusega tüdruk ei saa endale võtta bakalaureuse haridusega poisssõpra ja doktori kraadiga tüdruk peab endale leidma doktori kraadiga abikaasa. Tiitel, mis jääb alla sinu enda saavutusi, ei ole kindlasti tolereeritav sinu perekonna ja ühiskonna poolt. Seega, kui sa ikka tahad õppida palju ja kaua, siis make sure you find a boyfriend before. Ma kuulen tihti, kuidas mu Hiina sõbrad analüüsivad teineteist läbi eksamite tulemuste, sest kui keegi saab sinu 143 pallist ühe palli kõrgema tulemuse, siis nähakse selles ikkagi märkimisväärsest erinevust. Võib isegi öelda, et ta on sinust tunduvalt targem inimene. Mandy ülikooli lõputunnistus nägi välja nagu ühe aastakümnete pikkuse eksperiendi paberid.. 2xA1 suurune valge leht koos kõikide ekamitega, mida ta 4 aasta jooksul sooritanud on ja usu mind, neid on palju!!
Igatahes, tulles oma jutu juurde tagasi, Mandy sugulane sünnitas kaks kuud tagasi väikese pisipoja ja tal oli aeg minna seda maailmaime tervitama nende koju, Qingdao kuurortlinna. Ja kui minult küsida, kas ma tahan veeta nädalavahetust elades Hiina peres, ujudes meres ja päevitades rannas Hiina õllepealinnas, siis üldjuhul ei pea kaks korda üle küsima. Seega soetasin kiirrongipiletid onlines, et sama nädala reedel juba startida 700 km kaugusele mereäärsesse Qingdaosse. Meie rong sõitis kiirusega 304km tunnis, kuid peatuste tõttu kulus sõidule ikkagi pea 5 tundi. Kuna ma ostsin piletid nii viimasel hetkel (nädal aega ette), siis tagasisõidul ei saanud ma istekohta ning riskisin seista 5 tundi püsti. Õnneks aga leidsin ühe vaba diivaninurga Restoranivagunis :) Rongisõit on Hiinas nagu Euroopas lendamine. Sa pead arvestama mitme turvakontrolliga, pileti lunastamise järjekorraga, väravate avamise ja sulgemisega, täpselt nagu lennujaamas. Ainult selle vahega, et Hiinas kulub rongile jõudmisele rohkem aega kui Euroopas lennukile jõudmisele. Teate küll neid sikk-sakk teid, mis ehitatakse järjestades piirdeid, et panna inimesi järjekordades seisma. Pekingi lõuna rongijaamas on sellised 5 kordsed sikk-sakk teed ehitatud ka eskalaatorite ette, mis viivad teisele korrusele, sest inimesi on niii palju, et muidu ei pääse sa isegi perroonile, mis on korrus kõrgemal. Esimesel õhtul broneeris Lukas meile kolmele hostelitoa. Kehvakene ta oli, aga samas ka odav ja ma magasin nagu muretu laps, kuni Mandy kella 8st mind äratama hakkas. Vara üles, hilja voodi on küll Idamaade tarkus. Isegi mina magan neist oma karuunega keskmiselt 2 korda kauem, rääkimata siis preili Soe võimetest. Teisel päev läksime me minu initsiatiivikusel Tsingtao õlle muuseumisse. 19.sajandi lõpul lõid Sakslased seal linnas õlletehase, mis tänini toodab Hiina kõige tuntumat õlut, mida müüakse üle maailma, välja arvatud Eestis muidugi.. Ma lugesin suure huviga vanadest tootmismeetmetest ja Tsingtao eripärast, et see näiteks läbib kaks käärimisprotsessi, samal ajal kui mu kaaslased endast pilte tegid. Me saime ka siseneda ühte ruumi, mis tekitas tunde, nagu oleksid justkui purjus. Tegelikult oli kuidagimoodi gravitatsiooni keskpunkt nihkesse viidud, tekitades tunde, et sa ei saa püsti seista ning kukud ühele poole ära. Lõpetuseks nägime ka tänapäevast tehast ja tootmist ning meile pakuti maitsta toorest ja valmis õlu ja kõrvale magusaid pähkleid. Ma uurisin, et miks need magusad on ja mitte soolased, nagu meie harjunud oleme. Mandy ütles, et õlu on nii kibe, et siis magus tasakaalustab seda maitset. Igale ühele oma, onju. Kohandumine :D
Pärast seda läksime me randa. Jalutades rannapromenaadil nägin ma ühel kaldal, et on võimalik jetiga sõita. Ma sattusin kohe ülipöördesse ning ütlesin, et mina tahan minna sellega sõitma. Mu kaaslased hoidsin mind tagasi ja soovitasid, et see võib olla ohtlik ja pealegi võib see rendimees olla petis, aga ma ei jätnud järele. Peale oma wakeboardi õnnetust panin tervisekindlustuse lahtrisse checki kirja ning olin valmis minema. See rendimees ütles, et tema sõidab, aga ma ei olnud nõus, kinnitasin talle, et ma oskan ise ka sõita nii, et me saime kokkuleppele, et ta istub taga ja ma sõidan. 10 minutit hiljem oli mu adreka laks täiega in da house :D käed jalad värisesid ja hing naeris. Huuuh, veesport! Elu sa imeline olend!
Esimest korda läksin randa koos Hiinlastega. Üks asi on seda "päikese peituse tsirkust" näha võõraste pealt, teine asi on seda kogeda päriselt. Samas võib ka öelda, et üks asi on näha inimesi päevitamas teleekraanil ning teine asi on seda näha päriselt. Kuidas siis meie rannas käik algas? Mina panin esimese asjana juba hommikul bikiinid selga, et pärast mitte kaotada aega, Mandy aga polnud neid isegi kaasa võtnud. Ma tegelikult arvan, et tal ei ole ujumisriideid olemas. Kuna mul oli kaasas selline lühike ja õhuke pükskostüüm, siis pakkusin, et ta võib sellega ka vette tulla. Ta kiitis mu idee heaks. Kui me randa jõudsime, läksin ma kohe vette ja asusin oma keha pruunistama. Lukas sai ka oma veekartusest üle ning ta tuli ja ujus minuga üsna kaugele. Mandy ujuda ei oska, kuid ta oli nõus end ikkagi mu pükskostüümiga vette kastma. Siin on see üsna tavaline, et inimesed ujuvad riietega. Basseini ääres olen ma näinud ka täisrõivastuses, dressipluusidega inimesi suplemas. Samal ajal kui ma päevitasin, istusid nad kahekesi vihmavarju all ja tegid oma päevitavast välismaa sõbrast pilte ja videosid. Ma sain aru, et selline tavaline 5 tunnine grillimissessioon ei tule kõne alla ning leppisin mõlemal päeval paari tunnise seansiga. Lõpetasin oma Hiina sõprade piinad ning lahkusime rannast, et sõita külla kohalikule perele. Mul oli kingituseks kaasas ka üks Portugali vein ja Kalevi šoks, mis küll vahepeal täieliku sulamisprotsessi oli läbinud.. Meid tuldi õue, living compoundi hoovi tervitama ning enne kui üles korterisse siirdusime ostsime ka putkast õhtusöögi kõrvale õlu kaasa. Tsingtao lasti vaadist otse Tsingtao märgistusega kilekotti. Ma ei suutnud oma naeru pidada ning jäädvustasin selle hetke ka pildile. See trend 'õlu kilekotis' sai alguse 90ndatest ning siiani on üheks Qingdao sümboliks. Aga see nali läks veel paremaks, kui koju jõudes kallati õlu kilekotist veekeetjasse, et siis jumala eest keegi õlu asemel endale vett klaasi ei kallaks ja ikka õlu jooks. 10 pukti õllepealinnale!

Esimese asjana pistis Mandy oma pisikesele uuele sugulasele näppu punase ümbriku, mida nemad kutsuvad 'red packet'iks ehk siis hong bao', kuhu pannakse kingituseks sisse raha eriliste tähtpäevade puhul nagu näiteks pulmadel, Hiina uuel aastal või lõpetamise puhul. Mandy andis oma elu esimese red package, sest ennemalt oli ta õpilane ja õpilased on sellest tavast 'vabastatud'. Ta kinkis selle lapse sünni pühul ning pani ümbrikusse 600RMB ehk siis umbes 90EUR. Tema üllatuseks sai ta ka vastu oma nõbult red package 1000RMBga, sest külastas esimest korda nende kodu. Kui keegi sugulastest tuleb sulle esimest korda külla kuskilt kaugemalt, siis teed sina talle red package. Summa, mida ümbrikusse panna ei ole fikseeritud, aga on tavaliselt ümmargune number ning ei sisalda number nelja ega alga sellega, sest number nelja hääldus on väga sarnane sõnaga surm. Üleüldse on numbrid, lisaks oma praktilisele väärtusele, Hiinas väga tähenduslikud, nagu näiteks nr 3 viitab kolmele tähtsaimale sammule elus, milleks on sünd, abielu ja surm, ning number 2 ja 6 on positiivsed numbrid ja tähendavad edukust ja õnne.
Meie auks olid kohal ka nende vanemad ja vanaema, aga kuna nad meiega õhtusöögiks ei ühinenud, siis ehk tulid nad lihtsalt välismaalast vaatama, sest võib olla pole nad liiga lähedalt ühtegi varem näinud. Meid kostitati imelise mereannilauaga, kus olid krabid, hiidkrevetid, tsillised karbid, punane kala wasabiga, karpide-kana supp, loomaliha juurviljadega, küpsetatud sparglid, seened jne. Seda kõike oli tohutus koguses ja väga rikkalikult! See õhtusöök koos lõppematu veekeetja-õllega oli tõepoolest imeline :D
Ööbisime äia ja ämma väga traditsionaalses korteris ning ärkasime taas juba hommikul kell 8, et tervitada sinist taevast, puhast õhku ja päikest! Sõime hommikuks nüüd juba mõistusele, aga mitte maitsemeeltele, aksepteeritavat Hiina keedusaia ja jõime kõrvale kuuma magusat sojapiima. Lukas selgitas, et sojaubadest tehakse tofut ning vedelik, mis tofu tegemisest järgi jääb ongi sojapiim, mida Hiinlased hommikuks joovad. Ma ütleks, et see on üks väga vesine ja maitsetu lörr, aga oma kausi jõin ma tühjaks ja lihatäidisega keedusaia sõin ka ära ja olin väga tänulik meie võõrustajatele. Meid ootas ees teine päev rannas. Mandy seekord jäi oma teksaspükstesse ja vihmavarju alla samal ajal kui ma end lahti koorisin, lainetes suplesin ja päikest nautisin. Ühel hetkel pidin ma alluma enamuse häälele ja lahkuma rannast, et minna Burger Kingi või nagu nemad ütlevad King Burgerisse sööma. Enne rongile minekut külastasime ka Marinat, nimelt oli Qingdao Pekingi Olümpia mereregati linnaks. Seal on väga ilus pika promenaadiga jahisadam, kus me jalutasime ja muidugi tegime Hiinalaste kombe kohaselt miljon pilti. Tänulikuna, et sain taas heita pilku kohalikule elu korraldusele lahkusime Hiina õllepealinnast, et naasta oma reaalsusesse päris pealinnas.

Musi
Kalli
Varsti näeme!
#marikoju :D



pühapäev, 21. august 2016

D vitamiin

Kui ma sain teada, et umbes 4 nädala pärast lendan üheotsapiletiga Hiina, siis muidugi valdas mind väikene paanika-jaanika, kuid rohkem aga elevus selle kõige teadmatu ees. Ma polnud kunagi varem Aasias käinud, ei Indias, ei Tais. Kõige idapoolsem punkt, kuhu ma jõudnud olin, oli Eesti suhtes ehk Istanbul. Seega piirdus minu Idamaa kogemus Endla trollipeatuse Mandarini söögikoha, sushi ja kevadrullidega. Tänaseks tean ma, et mitte ühelgi neist pole mingit seost Hiinaga. Vähemasti selle Hiinaga, mida mina tundma olen õppinud. Tegelikult, umbes kuu enne Eestist lahkumist käisime Maarjaga Hiina tee tseremoonial ning ma arvan, et see kogemus tõesti vastab kohalikule teekultuurile. Teistpidi aga pole ma Hiinas olles väga Liptoni teest kaugemale jõudnud ning seega pole õpitud teejoomise rituaal igapäevaelus väga kasuks tulnud. Ühesõnaga alustasin ma täiesti puhtalt lehelt hiinlasi ja nende maad tundma õppima. Kohalikud traditsioonid on Hiinas, nagu igal pool mujalgi, vaikselt haihtumas, sest globaliseerumine toob väga edukalt sisse lääne kombeid ning harjutab kohalikke mängima arvutimänge, jooma alkoholi, petma oma tüdruksõpru, sööma hamburgerit ja neid muid häid asju meie elus. Väga põnev on näha oma sõprade pealt, kuidas kohandumine 'lääne kommetega' tekitab väga naljakaid olukordi. Mina olen meie korteris see, kes koristab. Ei, ma ei saa selle eest palka, see ei ole kokkulepe, vaid vaikiv reaalsus. Keegi sellest ei räägi, aga kõik naudivad. Mul on kaks varianti, kas elada sitamajas või siis koristada. Ma valisin teise. Näiteks viis mu kolleeg läbi ühe eksperimendi. Tema kodus viib prügi alati välja üks Singapuri tüdruk, kes aga läks ühel päeval pikemale puhkusele. Mu kolleeg viis siis paaril korral ise prügi välja, kuid ühel hetkel sai tal küllalt ning otsustas katsetada, kui kaua läheb, et tema kolmas korterikaaslane, hiinlasest tüdruk ise prügikasti tühjendaks. Läks päevi ja ka nädalaid, kuni Hiinlane tuli koju uhiuus prügikast näpus. Siit moraal, kui prügi uputab, osta uus konteiner! Aga, minul juhtus kord ime, kaks korda pakkus Wen Hao, et peale minu pühkimist, peseb ta ise elutoa põranda. Ma olin väga üllatunud ja tänulik ja seega tundsin kohe, et see vajab tähistamist! Pakkusin välja, et teen õhtul pizzat ja kõik on oodatud sööma. Me siis leppisime kokku, et lähme koos poodi vajalikke asju ostma. Taignamaterjal oli olemas, seega ütlesin talle, et vaja on osta ainult tomatipastat, juustu ja lihhi. Vastuseks sain ainult vaikuse ja Wen Hao eksinud silmad. Okei. Googeldame. Kirjutasin pildiotsingusse tomatipasta, JUUST, salaami. Ta sai aru, mida ma täpselt mõtlen, kuid arusaadavalt oli tema neid asju varem ainult lääne filmis näinud ning tõenäosus neid asju poest leida oli väike. Hoolimata sellest leidsime me valmis tehtud spagetikastme, mille eest käisime välja umbes 5 EURi, salaami asendasime kanafileega ning isegi juustu leidsime üles. Ma ei ütle mis see maksis, ei hakka teile haiget tegema.. Igatahes tuli pizza väga maitsev, isegi Wen Hao kiitis ning võttis isegi juurde. Mandy sõi ära kõik, mis asetses põhjast ülevamal pool ning Lukas sõi ühest tükist poole. Pole midagi teha, kohandumine võtab aega.
Kõige kummalisemana tunnen ennast siis kui keegi küsib, et mida ma oma puhkepäeval plaanin ning vastan, et plaan on minna basseini äärde päevitama. See võrrand lihtsalt ei mahu neile pähe. See lihtsalt ei ole võimalik, et keegi võiks sellist asja isegi kaaluda, veel vähem teha. Ükskord öeldi mulle pool naljaga, et Hiinlase õudusunenägu on olla 'Fat and Black'. Ma arvan, et see on päris tõsiselt nii. Omamoodi tsirkus on vaadelda, milliseid meetmeid inimesed kasutusele võtavad, et end päikese eest kaitsta. Päikesevari on siinkohal lapsemäng. 35-kraadises palavuses kantakse sukapükse, paljastele kätele tõmmatakse eraldi suka moodi varukad, käes on kindad, peas hästi suure pleksiklaasiga nokatsid, mis katavad terve näo.. Ja siis tuleb keegi ütlema, et ta läheb nüüd päevitama! Ükskord olin just tagasi tulnud mereäärsest Beidaihe kuurortlinnast, kus pärast pikka päeva mere ääres olin saanud mõnusalt punakas-pruuniks.. Järgmisel päeval läksin oma tantsutrenni ning üks tüdruk tuli minu juurde ja küsis: "Mis on sinuga juhtunud!? Su nägu on veel enam vähem, aga need jalad?!" Ma ei osanud midagi öelda.. kogelesin lihtsalt et käisin mere ääres.. Need on need igapäevased hetked, kus kord oled sina imestaja rollis ja kord on nemad. See on tegelikult väga äge, et õppides tundma neid, õpivad nemad ka tundma meid. Iga päev on konstantne kultuuridevahetus. Rääkides päevitamisest, ma peangi nüüd siit voodist tõusma, et basseini äärde minna oma nahka D vitamiiniga kaunistama!


pühapäev, 24. juuli 2016

Kohandumine

Ma olen käinud läbi palju maid ja linnu ja seega kokku puutunud paljude rahvuste ja kommetega. Üldiselt on mulle alati meeldinud end pidada maailmakodanikuks, keda viib edasi tugev empaatiavõime ning uudishimu tunda, kogeda, uurida, uudistada ja mõista. Ma tegelikult usun, et meist erinevate inimeste ja nende tavade mõistmine on täna üks keerulisemaid ülesandeid meile kõigile. Siinkohal ei mõtle ma teisiti mõtlejatega nõustumist või veel enam nendega samastumist, vaid puhtalt aktsepteerimist. See on jumalast okei kui mõni eelistab hommikuks süüa nutella saia ja mõni teine tšillist nuudlisuppi. Hiljaaegu istusin hommikusöögilauas Wuling'i mägikülas, Beijingist 300 km põhjapoole ning pidin naeratusega alla kallutama maitsetut maisijahukörti. Sel hetkel mõtlesin heldinult Eesti sigadele, kes tõenäoliselt isegi selle maitse peale kahvatuks. Peale sain hammustada vaid keedetud Hiina saia, mille kõrvale pakuti ülisoolast tsilli chutneyd. Mu uudishimu on üldiselt suurem kui võime öelda ei uutele väljakutsetele, seega nälga ma sel hommikul kindlasti ei jäänud, kuid ühest sellisest hommikusöögist kindlasti piisab terveks eluks. Hiinlased ei erista väga mida süüa hommikuks, lõunaks või õhtuks, neil on kolm või enam toidukorda päevas ning igal ajal süüakse samasugust toitu. Dunkin' Donuts näiteks üritas kolm korda siseneda Hiina turule. Kaks korda anti alla ning lahkuti, aga nüüd on nad tagasi oma 3.katsel. Isegi sellisel maailma brändil on suuri raskusi end kohalike harjumustest läbi murda. Hiinlaste arvates on doonutsid liialt magusad ning seetõttu toodi turule ka tsilli ja sealiha doonutsid. Viimased on kusjuures osutunud ka kõige populaarsemateks! Kohandumine. See on Hiinas elades ainuke viis ellu jääda. Iga päev on väljakutse, iga päev meenutan ma endale Silja sõnu *ülim jooga on kohandumine*. See aitab. 
Olen elanud 15 nädalat linnas, kus õhu hingamine võrdub 40 sigareti suitsetamisega päevas ning kraanivee joomine on lihtsalt äärmiselt halb valik. Minu aju tegelikult ei suuda seda informatsiooni vastu võtta või siis ratsionaalselt hinnata. Gluteeniallergiaga inimene võib ehk loobuda saia ja pastatoodete söömisest, aga õhust ja veest loobumine just niisama lihtne ei ole. Isegi siis kui võtan appi kõikvõimalikud abivahendid, et neid terviseriske vähendada - kandes maski iga kord, kui toast väljun ja juues ainult pudelivett, siis tegelikult olen ma igapäevaselt nende ohtude küüsis. Esiteks ei ole saastunud õhk ainult õues, vaid ka sinu kodus ja magamistoas. Teiseks pakuvad kõik restoranid ja kohvikud kraanivett. Nad küll keedavad seda, mis eemaldab bakterid, kuid ei eemalda mürgiste metallide sisaldust. Rääkimata siis nendest nuudlite ja riisi kogustest, mida kraanivees keedetakse.. Ja karastusjookidest ja mahladest, mille valmistamisel kohalikku vett kasutatakse. See on paratamatu reaalsus ning paranoiliselt selle paratamatusega võideldes ei jõua me just kaugele. Nägu me näeme, siis lõppude lõpuks võime surma saada puhates Prantsuse kuurortlinnas või sattudes metssea rünnaku alla Läänemaa metsas. Meie rännak ja tee on paika pandud juba enne kui me siin suurt plaani pidama hakkasime. Kohalik ebatervislik keskkond on lihtsalt järjekordne väljakutse, millele vastu minna ainult kohandudes ümbritsevaga.

Ühel pärastlõunal ühinesin oma Hiina sõbrannaga, et teha lõunaks sushit. Võtsin sisse oma tavapärase 'vaatleja tagareas' positsiooni ning lasin asjadel kulgeda hiinamoodi ehk siis 'unusta kõik, mida oled kunagi näinud või kuulnud, sest nüüd hakkab alles nalja saama'. Poes käik jäi tema hooleks ning tema väga enesekindla hääletooni taustal, olin veendunud, et minu tagasihoidlik kokkupuude sushiga never ever ei saa ületada ühe aasialase oskusi. Alustasime siis riisi tegemisest. Ta keetis tavalise riisi tavalisest riisiaurutis, ei lisanud äädikat ega soola ega midagi. Sushi sisse oli ta mõelnud panna pikkasid peenikesi keeduvorste. Pakendil oli maisitõlviku pilt, seega uurisin selle pildi ja toote seose kohta. Ta pakkus, et vorst on valmistatud maisijahust. Jäin segaduses oma peas mõtlema selle seletuse võimalikkusest, sest iseenesest oli vorst ikkagi vorsti maitsega. Teiseks lisasime makirulli poolkeedetud porgandiribasid ning kurki. Ühtlasi oli ta ostnud juustu. Sel hetkel mõtlesin, et Thank God, toorjuust võib veel seda sünnitist päästa. Õnneks ei erutunud ma liiga palju, sest järgmine hetk lõikasin ribasid välja kilepakendatud hamburgerijuustust. See on ühtlasi ka ainuke juustusort, mida hiina toidupoest osta saab. Mina ise olen 4 kuu jooksul ostnud juustu kahel korral, kõige odavam brie oli 35 euri ja kitsejuust 40 euri/ kg. Igatahes, maki sai minu õpetamist mööda rullitud ning pealevaatamisel polnud sushil väga vigagi. Kastsin seda ohtralt soja sisse ning tegin enda kiituseks kohandumisraamatusse järjekordse ristikese checkbox'i. Teised sushi't sojaga ei söönud, neile tundus parem idee lisada törtsuke ketšupit ja sekka ka magusat majoneesi. Sel hetkel palusin mõttes vabandust kõikide Jaapani sushimeistrite ees enne kui need, kes veel elus, sussid püsti viskavad või need, kes hauas, zombidena ellu ärkavad ja hiinlastele sõja kuulutavad. Ja see juhtub riigis, mis on maailmamastaabis kiviviske kaugusel sushi sünnimaast. 
Hiinlaste tõlgendus neile võõrastest asjadest, kommetest, riikidest ja rahvastest on väga meelelahutav osa igapäevast. Kirjutan seda hetkel, kui mu korterikaaslane kõrval toas on taas avanud Ameerika popmuusikakanali, et siis kõva häälega kaasa laulda. Ei ole pidu või midagi, niisama pühapäevane ajaviide you know. Ehk on ta pärit karaokelembelisest perekonnast? Äkki on ta alati unistanud saada lauljaks, kuid vanemate karjääriootused oma ainsale lapsele teevad oma töö? Elades koos 3 hiina poisiga, tunnen, et minu missioon on sama palju avardada nende maailmapilti kui nemad avardavad minu oma. Olen maha pidanud vestlusi, selgitades baari ja klubi erinevust või siis selgitades, miks vabaabielu ei ole illegaalne. Korraldasin ka 20le hiinlasele ühe näidis-kodupeo. Kui sa arvad, et raske on katta lauda allergikutele või vegedele, siis proovi pakkuda midagi meelepärast hiinlastele, kelle arvates maisijahukeeduvorstisushi on imeline, aga pizzat või kartulisalatit süüa ei kõlba.
Kontrastus on omamoodi eluilu, kas sa ei arva? Muidugi mõista nii kaua, kuni oleme avatud neid äärmuslikke piire omal nahal kogema ja katsetama. Hiina on kaugelt vaadates üsna homogeenne, normid ja tabud on kindlalt paika pandud ja piiritletud ning nendes ei kahelda. On märgata väikesi liikumisi mõttevabaduse poole, kuid isegi kui sõnadega tunnustatakse 'teistsuguseid' läänelikke eluviise, siis see automaatselt ei tähenda, et nad tahaks neid enda ellu või et nad tunnustaks nende eluviiside prktiseerimist oma pere või sõprade seas. Linnainimesi ei saa kindlasti võrrelda riisipõllu pidajatega, kuid ma julgen üldistada, et hiinlane suudab elada mõttega, et samasoolised inimesed eksisteerivad, kuid ta sind oma naabrina ikka ette ei kujuta, rääkimata pojast, kellele Mr. Wang riisiviinaga kosja tuleks. Teine näide on mul tuua abielust, mis on kindlaks aluseks mehe ja naise suhtele. Siinkohal mõtlen ma igasugust suhet, alates suudlusest lõpetades ühise kodu rajamise ja lapse saamisega. On tabu, et laps sünnib väljapool registreeritud ühiselu. Mu hiina sõbranna üritas selgitada, et seadusevastane see ei ole, kuid võib esineda probleeme. Pekingis elatakse living compound'ides, mis on tavaliselt näiteks 4-10 tornmajast koosnevad elamupiirkonnad, mille keskel laiub väikene muruplats, laste mänguväljak ja parkimisalad. Mulle meenub võimendatud versioonis vanakoeline korteriühistu, kus on arbitraarselt väljakujunenud omad reeglid ja tavad. Ning selles kodukorras keegi ikka naljalt ei kahtle. Ma uurisin lähemalt, mida ta mõtleb 'probleemide' all. Ta ütles, et sinu ümberkaudsed inimesed ehk siis compound'i elanikud ei kiida vabaabielu heaks ning põhimõtteliselt oled sa, kas sunnitud leidma uue elupaiga või abielluma. Hiinlastele on väga oluline teiste inimeste arvamus, seega ei riskiks keegi oma maine kaotamisega. Mind huvitas, et kui abiellumine ei ole seadusega nõutud, siis mis on need viisid, kuidas keegi võib sind sundida seda tegema? Ta selgitas, et probleeme võib tulla ka politseinikega, kes võivad vallalist, kuid suhtes olevat naist, veel enam ema, süüdistada prostitutsioonis. Oota, et siis nagu.. üksikema võrdub litsiga? Katsu siis seletada, et sa tuled perekonnast, kus su ema ja isa on lahutatud ja su vend ei ole su päris vend ja su ema elab koos mehega, kes ei ole su venna isa ja su isa elab juba üle 10 aasta koos naisega kellega ta ei ole abielus. JA mis kõige veidram, see kõik on jumalast okei! Illegaalse tegevuse tõendamine on Hiinas teisejärguline, sest siinne seadusorgan on üks omavoliline ladvik, kes aruandlusega üldjuhul ei tegele. Võib üsna kindel olla, et Hiina kommuunikord oma salapolitseinike ja parteilistega on aluseks selle võimukorra püsimisele. Mu kolleegid on toonud näiteid, kuidas kommuunikord on näiteks keelanud välja üürida kortereid diplomaatidele, kes olid pärit Aafrikast, nende nahavärvi tõttu. Taustauuringud ja välismaalaste järelvalve on väga tavaline nähtus. Kui aga ei suudeta ise oma küsimustes selgusele jõuda, ja naabritädi Lishi uudishimu ka üldjuhul järele ei anna, siis näiteks jätekse uksele ühistu poolt kiri, nõudes informatsiooni selgitamaks, miks elab välismaalane a korteris b, mis on välismaalase suhe teiste korterikaaslastega, mis on põhjus riigis viibimiseks jne. On olnud ka juhtum, kus politseinikud põhimõtteliselt tungisid ühe Eesti tüdruku korterisse. Karjudes Hiina keeles, nõudsid nad näha tema passi. Visiidi eesmärk oli lihtsalt veenduda, et too naine teaks, millal täpselt ta viisa aegub, et ta õigeaegselt riigist lahkuks. Kokkuvõttes on seadusandlus miski, milles ei kahelda. Teistpidi loob see süsteemi, kus inimesed tegelikult käituvad väga seaduspäraselt. Turvalisus versus hirmuvalitsus. Metroo turvatöötajagi seisab täpselt nendes jalajälgedes, mis on turvalindi kõrvale põrandale joonistatud, ei millimeetritki paremale ega vasakule. Inimesed moodustavad järjekordi täpselt nende noolte suunas ja piirjoonte sees, mis on metroo uste paiknemise kohtadele joonistatud. Hiinas on kord majas. Ja kordagi ei ole ma end öösiti väljas olles tundnud ohustatuna.
Omamoodi ohustatuna tunnen end aga siis, kui hommikurahus üksinda kontoris oma kohvi joon ja parasjagu koristajatädi ehk Ai massive krooksu maha paneb, mis sind füüsiliselt nii tülgastab ja psühholoogiliselt nii riivab, et sa ei tea kuhu maailmaotsa oma silmi ära pööritada. Ja see juhtub vähemasti ülepäeviti kui mitte iga päev.

Every single day is a challenge.


Mari