Weekend Getaway Qingdaos

Pühendan selle jutu sulle kallis Hiina sõbranna Mandy, kelle päris nime ma tegelikult 4 kuu jooksul pole kindla peale õigesti ära õppinud, et seda siia kirja panna. Ehk oli see midagi nagu Hu Man, sest kord sa ütlesid, et H&M on nagu sinu nimega pood. Igatahes polegi sel väga vahet, kui pikad me oleme või mis on meie sünnikuupäev, sest need päriselt olulised asjad elus pole silmale nähtavad ja alati ka kirja pandavad.
Hiinlase suur õnn on kinkida oma abikaasale poja ja ämmale pojapoja. Tütar on rohkem selline teisejärguline rõõm. Ühe lapse poliitika, mis kehtis kuni 2015nda lõpuni, seadis kõrged standardid lapsevanematele ja nende laste tulemuslikkusele. Sest siiski, you had one chance and one chance only. Kõik panused koos eelduste ja lootustega olid pandud ühele lapsele. Kujunes välja ka teaduslik fenomen 1: 2: 4, mis tähendab, et üks laps peab täiskasvanuna hoolitsema 2 vanema ja 4 vanavanema eest. Kui valitsus ka aru sai, et see inimpüramiid veidi tasakaalust väljas on ja et lõpuks pole piisavalt palju neid, kes pensionäridele elatist teeniks, siis otsustati alates 2016st kehtestada kahe lapse poliitika. Lukas ükskord seletas mulle, et vanemad säästavad terve elu, et näiteks saata oma laps Ameerikasse ülikooli, et tagada talle parim haridus, saada talle parim abikaasa, saada ta tööle parimasse ettevõttesse ja seega tagada kogu perekonnale kõrge elatustase. Kõik ettevõtted, ülikoolid, ametid, isegi linnad ja perekonnanimed on reastatud kindlas paremuse järjestuses. Mida uhkemad su tiitlid, seda väärtuslikum partner oled sa armastuseturul. Võib olla ma kirjeldan seda süsteemsust Hiina suhtes liiga küüniliselt, sest tegelikult domineerivad need samad 'järjestused' ka lääne ühiskonnas. Kuid minu meelest on need siin palju selgemini tajutavad ning keegi ei kahtle neis. See on järjekordne näide sellest, kuidas Hiinlastel puudub kriitiline mõtlemine, sest normides ei kahelda. Kusjuures, magistri haridusega tüdruk ei saa endale võtta bakalaureuse haridusega poisssõpra ja doktori kraadiga tüdruk peab endale leidma doktori kraadiga abikaasa. Tiitel, mis jääb alla sinu enda saavutusi, ei ole kindlasti tolereeritav sinu perekonna ja ühiskonna poolt. Seega, kui sa ikka tahad õppida palju ja kaua, siis make sure you find a boyfriend before. Ma kuulen tihti, kuidas mu Hiina sõbrad analüüsivad teineteist läbi eksamite tulemuste, sest kui keegi saab sinu 143 pallist ühe palli kõrgema tulemuse, siis nähakse selles ikkagi märkimisväärsest erinevust. Võib isegi öelda, et ta on sinust tunduvalt targem inimene. Mandy ülikooli lõputunnistus nägi välja nagu ühe aastakümnete pikkuse eksperiendi paberid.. 2xA1 suurune valge leht koos kõikide ekamitega, mida ta 4 aasta jooksul sooritanud on ja usu mind, neid on palju!!
Igatahes, tulles oma jutu juurde tagasi, Mandy sugulane sünnitas kaks kuud tagasi väikese pisipoja ja tal oli aeg minna seda maailmaime tervitama nende koju, Qingdao kuurortlinna. Ja kui minult küsida, kas ma tahan veeta nädalavahetust elades Hiina peres, ujudes meres ja päevitades rannas Hiina õllepealinnas, siis üldjuhul ei pea kaks korda üle küsima. Seega soetasin kiirrongipiletid onlines, et sama nädala reedel juba startida 700 km kaugusele mereäärsesse Qingdaosse. Meie rong sõitis kiirusega 304km tunnis, kuid peatuste tõttu kulus sõidule ikkagi pea 5 tundi. Kuna ma ostsin piletid nii viimasel hetkel (nädal aega ette), siis tagasisõidul ei saanud ma istekohta ning riskisin seista 5 tundi püsti. Õnneks aga leidsin ühe vaba diivaninurga Restoranivagunis :) Rongisõit on Hiinas nagu Euroopas lendamine. Sa pead arvestama mitme turvakontrolliga, pileti lunastamise järjekorraga, väravate avamise ja sulgemisega, täpselt nagu lennujaamas. Ainult selle vahega, et Hiinas kulub rongile jõudmisele rohkem aega kui Euroopas lennukile jõudmisele. Teate küll neid sikk-sakk teid, mis ehitatakse järjestades piirdeid, et panna inimesi järjekordades seisma. Pekingi lõuna rongijaamas on sellised 5 kordsed sikk-sakk teed ehitatud ka eskalaatorite ette, mis viivad teisele korrusele, sest inimesi on niii palju, et muidu ei pääse sa isegi perroonile, mis on korrus kõrgemal. Esimesel õhtul broneeris Lukas meile kolmele hostelitoa. Kehvakene ta oli, aga samas ka odav ja ma magasin nagu muretu laps, kuni Mandy kella 8st mind äratama hakkas. Vara üles, hilja voodi on küll Idamaade tarkus. Isegi mina magan neist oma karuunega keskmiselt 2 korda kauem, rääkimata siis preili Soe võimetest. Teisel päev läksime me minu initsiatiivikusel Tsingtao õlle muuseumisse. 19.sajandi lõpul lõid Sakslased seal linnas õlletehase, mis tänini toodab Hiina kõige tuntumat õlut, mida müüakse üle maailma, välja arvatud Eestis muidugi.. Ma lugesin suure huviga vanadest tootmismeetmetest ja Tsingtao eripärast, et see näiteks läbib kaks käärimisprotsessi, samal ajal kui mu kaaslased endast pilte tegid. Me saime ka siseneda ühte ruumi, mis tekitas tunde, nagu oleksid justkui purjus. Tegelikult oli kuidagimoodi gravitatsiooni keskpunkt nihkesse viidud, tekitades tunde, et sa ei saa püsti seista ning kukud ühele poole ära. Lõpetuseks nägime ka tänapäevast tehast ja tootmist ning meile pakuti maitsta toorest ja valmis õlu ja kõrvale magusaid pähkleid. Ma uurisin, et miks need magusad on ja mitte soolased, nagu meie harjunud oleme. Mandy ütles, et õlu on nii kibe, et siis magus tasakaalustab seda maitset. Igale ühele oma, onju. Kohandumine :D
Pärast seda läksime me randa. Jalutades rannapromenaadil nägin ma ühel kaldal, et on võimalik jetiga sõita. Ma sattusin kohe ülipöördesse ning ütlesin, et mina tahan minna sellega sõitma. Mu kaaslased hoidsin mind tagasi ja soovitasid, et see võib olla ohtlik ja pealegi võib see rendimees olla petis, aga ma ei jätnud järele. Peale oma wakeboardi õnnetust panin tervisekindlustuse lahtrisse checki kirja ning olin valmis minema. See rendimees ütles, et tema sõidab, aga ma ei olnud nõus, kinnitasin talle, et ma oskan ise ka sõita nii, et me saime kokkuleppele, et ta istub taga ja ma sõidan. 10 minutit hiljem oli mu adreka laks täiega in da house :D käed jalad värisesid ja hing naeris. Huuuh, veesport! Elu sa imeline olend!
Esimest korda läksin randa koos Hiinlastega. Üks asi on seda "päikese peituse tsirkust" näha võõraste pealt, teine asi on seda kogeda päriselt. Samas võib ka öelda, et üks asi on näha inimesi päevitamas teleekraanil ning teine asi on seda näha päriselt. Kuidas siis meie rannas käik algas? Mina panin esimese asjana juba hommikul bikiinid selga, et pärast mitte kaotada aega, Mandy aga polnud neid isegi kaasa võtnud. Ma tegelikult arvan, et tal ei ole ujumisriideid olemas. Kuna mul oli kaasas selline lühike ja õhuke pükskostüüm, siis pakkusin, et ta võib sellega ka vette tulla. Ta kiitis mu idee heaks. Kui me randa jõudsime, läksin ma kohe vette ja asusin oma keha pruunistama. Lukas sai ka oma veekartusest üle ning ta tuli ja ujus minuga üsna kaugele. Mandy ujuda ei oska, kuid ta oli nõus end ikkagi mu pükskostüümiga vette kastma. Siin on see üsna tavaline, et inimesed ujuvad riietega. Basseini ääres olen ma näinud ka täisrõivastuses, dressipluusidega inimesi suplemas. Samal ajal kui ma päevitasin, istusid nad kahekesi vihmavarju all ja tegid oma päevitavast välismaa sõbrast pilte ja videosid. Ma sain aru, et selline tavaline 5 tunnine grillimissessioon ei tule kõne alla ning leppisin mõlemal päeval paari tunnise seansiga. Lõpetasin oma Hiina sõprade piinad ning lahkusime rannast, et sõita külla kohalikule perele. Mul oli kingituseks kaasas ka üks Portugali vein ja Kalevi šoks, mis küll vahepeal täieliku sulamisprotsessi oli läbinud.. Meid tuldi õue, living compoundi hoovi tervitama ning enne kui üles korterisse siirdusime ostsime ka putkast õhtusöögi kõrvale õlu kaasa. Tsingtao lasti vaadist otse Tsingtao märgistusega kilekotti. Ma ei suutnud oma naeru pidada ning jäädvustasin selle hetke ka pildile. See trend 'õlu kilekotis' sai alguse 90ndatest ning siiani on üheks Qingdao sümboliks. Aga see nali läks veel paremaks, kui koju jõudes kallati õlu kilekotist veekeetjasse, et siis jumala eest keegi õlu asemel endale vett klaasi ei kallaks ja ikka õlu jooks. 10 pukti õllepealinnale!

Esimese asjana pistis Mandy oma pisikesele uuele sugulasele näppu punase ümbriku, mida nemad kutsuvad 'red packet'iks ehk siis hong bao', kuhu pannakse kingituseks sisse raha eriliste tähtpäevade puhul nagu näiteks pulmadel, Hiina uuel aastal või lõpetamise puhul. Mandy andis oma elu esimese red package, sest ennemalt oli ta õpilane ja õpilased on sellest tavast 'vabastatud'. Ta kinkis selle lapse sünni pühul ning pani ümbrikusse 600RMB ehk siis umbes 90EUR. Tema üllatuseks sai ta ka vastu oma nõbult red package 1000RMBga, sest külastas esimest korda nende kodu. Kui keegi sugulastest tuleb sulle esimest korda külla kuskilt kaugemalt, siis teed sina talle red package. Summa, mida ümbrikusse panna ei ole fikseeritud, aga on tavaliselt ümmargune number ning ei sisalda number nelja ega alga sellega, sest number nelja hääldus on väga sarnane sõnaga surm. Üleüldse on numbrid, lisaks oma praktilisele väärtusele, Hiinas väga tähenduslikud, nagu näiteks nr 3 viitab kolmele tähtsaimale sammule elus, milleks on sünd, abielu ja surm, ning number 2 ja 6 on positiivsed numbrid ja tähendavad edukust ja õnne.
Meie auks olid kohal ka nende vanemad ja vanaema, aga kuna nad meiega õhtusöögiks ei ühinenud, siis ehk tulid nad lihtsalt välismaalast vaatama, sest võib olla pole nad liiga lähedalt ühtegi varem näinud. Meid kostitati imelise mereannilauaga, kus olid krabid, hiidkrevetid, tsillised karbid, punane kala wasabiga, karpide-kana supp, loomaliha juurviljadega, küpsetatud sparglid, seened jne. Seda kõike oli tohutus koguses ja väga rikkalikult! See õhtusöök koos lõppematu veekeetja-õllega oli tõepoolest imeline :D
Ööbisime äia ja ämma väga traditsionaalses korteris ning ärkasime taas juba hommikul kell 8, et tervitada sinist taevast, puhast õhku ja päikest! Sõime hommikuks nüüd juba mõistusele, aga mitte maitsemeeltele, aksepteeritavat Hiina keedusaia ja jõime kõrvale kuuma magusat sojapiima. Lukas selgitas, et sojaubadest tehakse tofut ning vedelik, mis tofu tegemisest järgi jääb ongi sojapiim, mida Hiinlased hommikuks joovad. Ma ütleks, et see on üks väga vesine ja maitsetu lörr, aga oma kausi jõin ma tühjaks ja lihatäidisega keedusaia sõin ka ära ja olin väga tänulik meie võõrustajatele. Meid ootas ees teine päev rannas. Mandy seekord jäi oma teksaspükstesse ja vihmavarju alla samal ajal kui ma end lahti koorisin, lainetes suplesin ja päikest nautisin. Ühel hetkel pidin ma alluma enamuse häälele ja lahkuma rannast, et minna Burger Kingi või nagu nemad ütlevad King Burgerisse sööma. Enne rongile minekut külastasime ka Marinat, nimelt oli Qingdao Pekingi Olümpia mereregati linnaks. Seal on väga ilus pika promenaadiga jahisadam, kus me jalutasime ja muidugi tegime Hiinalaste kombe kohaselt miljon pilti. Tänulikuna, et sain taas heita pilku kohalikule elu korraldusele lahkusime Hiina õllepealinnast, et naasta oma reaalsusesse päris pealinnas.

Musi
Kalli
Varsti näeme!
#marikoju :D

D vitamiin

Kui ma sain teada, et umbes 4 nädala pärast lendan üheotsapiletiga Hiina, siis muidugi valdas mind väikene paanika-jaanika, kuid rohkem aga elevus selle kõige teadmatu ees. Ma polnud kunagi varem Aasias käinud, ei Indias, ei Tais. Kõige idapoolsem punkt, kuhu ma jõudnud olin, oli Eesti suhtes ehk Istanbul. Seega piirdus minu Idamaa kogemus Endla trollipeatuse Mandarini söögikoha, sushi ja kevadrullidega. Tänaseks tean ma, et mitte ühelgi neist pole mingit seost Hiinaga. Vähemasti selle Hiinaga, mida mina tundma olen õppinud. Tegelikult, umbes kuu enne Eestist lahkumist käisime Maarjaga Hiina tee tseremoonial ning ma arvan, et see kogemus tõesti vastab kohalikule teekultuurile. Teistpidi aga pole ma Hiinas olles väga Liptoni teest kaugemale jõudnud ning seega pole õpitud teejoomise rituaal igapäevaelus väga kasuks tulnud. Ühesõnaga alustasin ma täiesti puhtalt lehelt hiinlasi ja nende maad tundma õppima. Kohalikud traditsioonid on Hiinas, nagu igal pool mujalgi, vaikselt haihtumas, sest globaliseerumine toob väga edukalt sisse lääne kombeid ning harjutab kohalikke mängima arvutimänge, jooma alkoholi, petma oma tüdruksõpru, sööma hamburgerit ja neid muid häid asju meie elus. Väga põnev on näha oma sõprade pealt, kuidas kohandumine 'lääne kommetega' tekitab väga naljakaid olukordi. Mina olen meie korteris see, kes koristab. Ei, ma ei saa selle eest palka, see ei ole kokkulepe, vaid vaikiv reaalsus. Keegi sellest ei räägi, aga kõik naudivad. Mul on kaks varianti, kas elada sitamajas või siis koristada. Ma valisin teise. Näiteks viis mu kolleeg läbi ühe eksperimendi. Tema kodus viib prügi alati välja üks Singapuri tüdruk, kes aga läks ühel päeval pikemale puhkusele. Mu kolleeg viis siis paaril korral ise prügi välja, kuid ühel hetkel sai tal küllalt ning otsustas katsetada, kui kaua läheb, et tema kolmas korterikaaslane, hiinlasest tüdruk ise prügikasti tühjendaks. Läks päevi ja ka nädalaid, kuni Hiinlane tuli koju uhiuus prügikast näpus. Siit moraal, kui prügi uputab, osta uus konteiner! Aga, minul juhtus kord ime, kaks korda pakkus Wen Hao, et peale minu pühkimist, peseb ta ise elutoa põranda. Ma olin väga üllatunud ja tänulik ja seega tundsin kohe, et see vajab tähistamist! Pakkusin välja, et teen õhtul pizzat ja kõik on oodatud sööma. Me siis leppisime kokku, et lähme koos poodi vajalikke asju ostma. Taignamaterjal oli olemas, seega ütlesin talle, et vaja on osta ainult tomatipastat, juustu ja lihhi. Vastuseks sain ainult vaikuse ja Wen Hao eksinud silmad. Okei. Googeldame. Kirjutasin pildiotsingusse tomatipasta, JUUST, salaami. Ta sai aru, mida ma täpselt mõtlen, kuid arusaadavalt oli tema neid asju varem ainult lääne filmis näinud ning tõenäosus neid asju poest leida oli väike. Hoolimata sellest leidsime me valmis tehtud spagetikastme, mille eest käisime välja umbes 5 EURi, salaami asendasime kanafileega ning isegi juustu leidsime üles. Ma ei ütle mis see maksis, ei hakka teile haiget tegema.. Igatahes tuli pizza väga maitsev, isegi Wen Hao kiitis ning võttis isegi juurde. Mandy sõi ära kõik, mis asetses põhjast ülevamal pool ning Lukas sõi ühest tükist poole. Pole midagi teha, kohandumine võtab aega.
Kõige kummalisemana tunnen ennast siis kui keegi küsib, et mida ma oma puhkepäeval plaanin ning vastan, et plaan on minna basseini äärde päevitama. See võrrand lihtsalt ei mahu neile pähe. See lihtsalt ei ole võimalik, et keegi võiks sellist asja isegi kaaluda, veel vähem teha. Ükskord öeldi mulle pool naljaga, et Hiinlase õudusunenägu on olla 'Fat and Black'. Ma arvan, et see on päris tõsiselt nii. Omamoodi tsirkus on vaadelda, milliseid meetmeid inimesed kasutusele võtavad, et end päikese eest kaitsta. Päikesevari on siinkohal lapsemäng. 35-kraadises palavuses kantakse sukapükse, paljastele kätele tõmmatakse eraldi suka moodi varukad, käes on kindad, peas hästi suure pleksiklaasiga nokatsid, mis katavad terve näo.. Ja siis tuleb keegi ütlema, et ta läheb nüüd päevitama! Ükskord olin just tagasi tulnud mereäärsest Beidaihe kuurortlinnast, kus pärast pikka päeva mere ääres olin saanud mõnusalt punakas-pruuniks.. Järgmisel päeval läksin oma tantsutrenni ning üks tüdruk tuli minu juurde ja küsis: "Mis on sinuga juhtunud!? Su nägu on veel enam vähem, aga need jalad?!" Ma ei osanud midagi öelda.. kogelesin lihtsalt et käisin mere ääres.. Need on need igapäevased hetked, kus kord oled sina imestaja rollis ja kord on nemad. See on tegelikult väga äge, et õppides tundma neid, õpivad nemad ka tundma meid. Iga päev on konstantne kultuuridevahetus. Rääkides päevitamisest, ma peangi nüüd siit voodist tõusma, et basseini äärde minna oma nahka D vitamiiniga kaunistama!

Kohandumine

Ma olen käinud läbi palju maid ja linnu ja seega kokku puutunud paljude rahvuste ja kommetega. Üldiselt on mulle alati meeldinud end pidada maailmakodanikuks, keda viib edasi tugev empaatiavõime ning uudishimu tunda, kogeda, uurida, uudistada ja mõista. Ma tegelikult usun, et meist erinevate inimeste ja nende tavade mõistmine on täna üks keerulisemaid ülesandeid meile kõigile. Siinkohal ei mõtle ma teisiti mõtlejatega nõustumist või veel enam nendega samastumist, vaid puhtalt aktsepteerimist. See on jumalast okei kui mõni eelistab hommikuks süüa nutella saia ja mõni teine tšillist nuudlisuppi. Hiljaaegu istusin hommikusöögilauas Wuling'i mägikülas, Beijingist 300 km põhjapoole ning pidin naeratusega alla kallutama maitsetut maisijahukörti. Sel hetkel mõtlesin heldinult Eesti sigadele, kes tõenäoliselt isegi selle maitse peale kahvatuks. Peale sain hammustada vaid keedetud Hiina saia, mille kõrvale pakuti ülisoolast tsilli chutneyd. Mu uudishimu on üldiselt suurem kui võime öelda ei uutele väljakutsetele, seega nälga ma sel hommikul kindlasti ei jäänud, kuid ühest sellisest hommikusöögist kindlasti piisab terveks eluks. Hiinlased ei erista väga mida süüa hommikuks, lõunaks või õhtuks, neil on kolm või enam toidukorda päevas ning igal ajal süüakse samasugust toitu. Dunkin' Donuts näiteks üritas kolm korda siseneda Hiina turule. Kaks korda anti alla ning lahkuti, aga nüüd on nad tagasi oma 3.katsel. Isegi sellisel maailma brändil on suuri raskusi end kohalike harjumustest läbi murda. Hiinlaste arvates on doonutsid liialt magusad ning seetõttu toodi turule ka tsilli ja sealiha doonutsid. Viimased on kusjuures osutunud ka kõige populaarsemateks! Kohandumine. See on Hiinas elades ainuke viis ellu jääda. Iga päev on väljakutse, iga päev meenutan ma endale Silja sõnu *ülim jooga on kohandumine*. See aitab. 

Olen elanud 15 nädalat linnas, kus õhu hingamine võrdub 40 sigareti suitsetamisega päevas ning kraanivee joomine on lihtsalt äärmiselt halb valik. Minu aju tegelikult ei suuda seda informatsiooni vastu võtta või siis ratsionaalselt hinnata. Gluteeniallergiaga inimene võib ehk loobuda saia ja pastatoodete söömisest, aga õhust ja veest loobumine just niisama lihtne ei ole. Isegi siis kui võtan appi kõikvõimalikud abivahendid, et neid terviseriske vähendada - kandes maski iga kord, kui toast väljun ja juues ainult pudelivett, siis tegelikult olen ma igapäevaselt nende ohtude küüsis. Esiteks ei ole saastunud õhk ainult õues, vaid ka sinu kodus ja magamistoas. Teiseks pakuvad kõik restoranid ja kohvikud kraanivett. Nad küll keedavad seda, mis eemaldab bakterid, kuid ei eemalda mürgiste metallide sisaldust. Rääkimata siis nendest nuudlite ja riisi kogustest, mida kraanivees keedetakse.. Ja karastusjookidest ja mahladest, mille valmistamisel kohalikku vett kasutatakse. See on paratamatu reaalsus ning paranoiliselt selle paratamatusega võideldes ei jõua me just kaugele. Nägu me näeme, siis lõppude lõpuks võime surma saada puhates Prantsuse kuurortlinnas või sattudes metssea rünnaku alla Läänemaa metsas. Meie rännak ja tee on paika pandud juba enne kui me siin suurt plaani pidama hakkasime. Kohalik ebatervislik keskkond on lihtsalt järjekordne väljakutse, millele vastu minna ainult kohandudes ümbritsevaga.

Ühel pärastlõunal ühinesin oma Hiina sõbrannaga, et teha lõunaks sushit. Võtsin sisse oma tavapärase 'vaatleja tagareas' positsiooni ning lasin asjadel kulgeda hiinamoodi ehk siis 'unusta kõik, mida oled kunagi näinud või kuulnud, sest nüüd hakkab alles nalja saama'. Poes käik jäi tema hooleks ning tema väga enesekindla hääletooni taustal, olin veendunud, et minu tagasihoidlik kokkupuude sushiga never ever ei saa ületada ühe aasialase oskusi. Alustasime siis riisi tegemisest. Ta keetis tavalise riisi tavalisest riisiaurutis, ei lisanud äädikat ega soola ega midagi. Sushi sisse oli ta mõelnud panna pikkasid peenikesi keeduvorste. Pakendil oli maisitõlviku pilt, seega uurisin selle pildi ja toote seose kohta. Ta pakkus, et vorst on valmistatud maisijahust. Jäin segaduses oma peas mõtlema selle seletuse võimalikkusest, sest iseenesest oli vorst ikkagi vorsti maitsega. Teiseks lisasime makirulli poolkeedetud porgandiribasid ning kurki. Ühtlasi oli ta ostnud juustu. Sel hetkel mõtlesin, et Thank God, toorjuust võib veel seda sünnitist päästa. Õnneks ei erutunud ma liiga palju, sest järgmine hetk lõikasin ribasid välja kilepakendatud hamburgerijuustust. See on ühtlasi ka ainuke juustusort, mida hiina toidupoest osta saab. Mina ise olen 4 kuu jooksul ostnud juustu kahel korral, kõige odavam brie oli 35 euri ja kitsejuust 40 euri/ kg. Igatahes, maki sai minu õpetamist mööda rullitud ning pealevaatamisel polnud sushil väga vigagi. Kastsin seda ohtralt soja sisse ning tegin enda kiituseks kohandumisraamatusse järjekordse ristikese checkbox'i. Teised sushi't sojaga ei söönud, neile tundus parem idee lisada törtsuke ketšupit ja sekka ka magusat majoneesi. Sel hetkel palusin mõttes vabandust kõikide Jaapani sushimeistrite ees enne kui need, kes veel elus, sussid püsti viskavad või need, kes hauas, zombidena ellu ärkavad ja hiinlastele sõja kuulutavad. Ja see juhtub riigis, mis on maailmamastaabis kiviviske kaugusel sushi sünnimaast. 

Hiinlaste tõlgendus neile võõrastest asjadest, kommetest, riikidest ja rahvastest on väga meelelahutav osa igapäevast. Kirjutan seda hetkel, kui mu korterikaaslane kõrval toas on taas avanud Ameerika popmuusikakanali, et siis kõva häälega kaasa laulda. Ei ole pidu või midagi, niisama pühapäevane ajaviide you know. Ehk on ta pärit karaokelembelisest perekonnast? Äkki on ta alati unistanud saada lauljaks, kuid vanemate karjääriootused oma ainsale lapsele teevad oma töö? Elades koos 3 hiina poisiga, tunnen, et minu missioon on sama palju avardada nende maailmapilti kui nemad avardavad minu oma. Olen maha pidanud vestlusi, selgitades baari ja klubi erinevust või siis selgitades, miks vabaabielu ei ole illegaalne. Korraldasin ka 20le hiinlasele ühe näidis-kodupeo. Kui sa arvad, et raske on katta lauda allergikutele või vegedele, siis proovi pakkuda midagi meelepärast hiinlastele, kelle arvates maisijahukeeduvorstisushi on imeline, aga pizzat või kartulisalatit süüa ei kõlba.
Kontrastus on omamoodi eluilu, kas sa ei arva? Muidugi mõista nii kaua, kuni oleme avatud neid äärmuslikke piire omal nahal kogema ja katsetama. Hiina on kaugelt vaadates üsna homogeenne, normid ja tabud on kindlalt paika pandud ja piiritletud ning nendes ei kahelda. On märgata väikesi liikumisi mõttevabaduse poole, kuid isegi kui sõnadega tunnustatakse 'teistsuguseid' läänelikke eluviise, siis see automaatselt ei tähenda, et nad tahaks neid enda ellu või et nad tunnustaks nende eluviiside prktiseerimist oma pere või sõprade seas. Linnainimesi ei saa kindlasti võrrelda riisipõllu pidajatega, kuid ma julgen üldistada, et hiinlane suudab elada mõttega, et samasoolised inimesed eksisteerivad, kuid ta sind oma naabrina ikka ette ei kujuta, rääkimata pojast, kellele Mr. Wang riisiviinaga kosja tuleks. Teine näide on mul tuua abielust, mis on kindlaks aluseks mehe ja naise suhtele. Siinkohal mõtlen ma igasugust suhet, alates suudlusest lõpetades ühise kodu rajamise ja lapse saamisega. On tabu, et laps sünnib väljapool registreeritud ühiselu. Mu hiina sõbranna üritas selgitada, et seadusevastane see ei ole, kuid võib esineda probleeme. Pekingis elatakse living compound'ides, mis on tavaliselt näiteks 4-10 tornmajast koosnevad elamupiirkonnad, mille keskel laiub väikene muruplats, laste mänguväljak ja parkimisalad. Mulle meenub võimendatud versioonis vanakoeline korteriühistu, kus on arbitraarselt väljakujunenud omad reeglid ja tavad. Ning selles kodukorras keegi ikka naljalt ei kahtle. Ma uurisin lähemalt, mida ta mõtleb 'probleemide' all. Ta ütles, et sinu ümberkaudsed inimesed ehk siis compound'i elanikud ei kiida vabaabielu heaks ning põhimõtteliselt oled sa, kas sunnitud leidma uue elupaiga või abielluma. Hiinlastele on väga oluline teiste inimeste arvamus, seega ei riskiks keegi oma maine kaotamisega. Mind huvitas, et kui abiellumine ei ole seadusega nõutud, siis mis on need viisid, kuidas keegi võib sind sundida seda tegema? Ta selgitas, et probleeme võib tulla ka politseinikega, kes võivad vallalist, kuid suhtes olevat naist, veel enam ema, süüdistada prostitutsioonis. Oota, et siis nagu.. üksikema võrdub litsiga? Katsu siis seletada, et sa tuled perekonnast, kus su ema ja isa on lahutatud ja su vend ei ole su päris vend ja su ema elab koos mehega, kes ei ole su venna isa ja su isa elab juba üle 10 aasta koos naisega kellega ta ei ole abielus. JA mis kõige veidram, see kõik on jumalast okei! Illegaalse tegevuse tõendamine on Hiinas teisejärguline, sest siinne seadusorgan on üks omavoliline ladvik, kes aruandlusega üldjuhul ei tegele. Võib üsna kindel olla, et Hiina kommuunikord oma salapolitseinike ja parteilistega on aluseks selle võimukorra püsimisele. Mu kolleegid on toonud näiteid, kuidas kommuunikord on näiteks keelanud välja üürida kortereid diplomaatidele, kes olid pärit Aafrikast, nende nahavärvi tõttu. Taustauuringud ja välismaalaste järelvalve on väga tavaline nähtus. Kui aga ei suudeta ise oma küsimustes selgusele jõuda, ja naabritädi Lishi uudishimu ka üldjuhul järele ei anna, siis näiteks jätekse uksele ühistu poolt kiri, nõudes informatsiooni selgitamaks, miks elab välismaalane a korteris b, mis on välismaalase suhe teiste korterikaaslastega, mis on põhjus riigis viibimiseks jne. On olnud ka juhtum, kus politseinikud põhimõtteliselt tungisid ühe Eesti tüdruku korterisse. Karjudes Hiina keeles, nõudsid nad näha tema passi. Visiidi eesmärk oli lihtsalt veenduda, et too naine teaks, millal täpselt ta viisa aegub, et ta õigeaegselt riigist lahkuks. Kokkuvõttes on seadusandlus miski, milles ei kahelda. Teistpidi loob see süsteemi, kus inimesed tegelikult käituvad väga seaduspäraselt. Turvalisus versus hirmuvalitsus. Metroo turvatöötajagi seisab täpselt nendes jalajälgedes, mis on turvalindi kõrvale põrandale joonistatud, ei millimeetritki paremale ega vasakule. Inimesed moodustavad järjekordi täpselt nende noolte suunas ja piirjoonte sees, mis on metroo uste paiknemise kohtadele joonistatud. Hiinas on kord majas. Ja kordagi ei ole ma end öösiti väljas olles tundnud ohustatuna.
Omamoodi ohustatuna tunnen end aga siis, kui hommikurahus üksinda kontoris oma kohvi joon ja parasjagu koristajatädi ehk Ai massive krooksu maha paneb, mis sind füüsiliselt nii tülgastab ja psühholoogiliselt nii riivab, et sa ei tea kuhu maailmaotsa oma silmi ära pööritada. Ja see juhtub vähemasti ülepäeviti kui mitte iga päev.

Every single day is a challenge.


Mari

erilised Eesti kodakondsusetud

Minu Narvas ja Tallinnas läbi viidud intervjuud on paljastanud Halli passi omanike arusaama enda olukorrast, enda elust, Eesti riigist, selle poliitikast ja kodakondsuse omandamise protsessist. Kui ma algselt arvasin, et pigem lahknevad teineteisest Eesti riigi ja kodakondsusetute arvamused, siis tänaseks on mulle üsna selge, et nende arvamused teineteisest jäävad samale poolele kaalukausil, mis aga sellele vastandub on rahvusvaheliste orhanisatsioonide nagu OSCE, Euroopa Komisjoni ja ÜRO Põgenikebüroo vahendatud arvamus Eesti venelaste vähemuse kohta. Viimased on varasemalt teinud mitmeid soovitusi välismaalaste ja kodakondsusseaduse muutmiseks, mida on ka eri aegadel arvesse võetud. Endiselt aga ringleb paljude sotsiaalteadlaste kui ka rahvusvahelise üldsuse poolt kajastatud arvamus Eestist kui homogeensest etnilisest riigist, kus vähemusi ja nende õigusi diskrimineeritakse. Rääkides paljude vene rahvusest kodakondsusetute inimestega, jõudsin ma järeldusele, et nemad ise nii ei arva. Põhjuseid, miks nad tänaseni kodakondsust omandanud ei ole on mitmeid, ning üldiselt on need praktilistel kaalutlustel tehtud valikud või siis elu paratamatus, mille muutmiseks neil soovi ega motivatsiooni ei jagu. Nad ei tunne end kuidagi moodi halvemini inimestest, kel on taskus sinine või punane pass. Tegelikult tunnevad nad end vahel isegi erilisena. Neil on priviligeeritud õigused, üheks näiteks reisida Venemaa ja Schengeni vahel viisavabalt, mis on oluline just piirilinna Narva elanikele ja neile, kel sugulased või juba lahkunud sugulased teisel pool Euroopa piiri asuvad. Teiseks, nad oleksis valmis Eesti kodakondsust omandama, kuid nad ei näe selleks erilist vajadust. Siinkohal aga leian ma küll, et sellekohase selgituse, miks on Eesti riik oluline ja miks on siia ühiskonda kuulumine eriline ja auväärne, võlgneb neile Eesti riik tänase päevani. Olgem ausad, et esimese ja teise taasiseseisvunud Eesti valitsuste kodakondsuspoliitikad, sealhulgas loodud välismaalaste seadus, andis selgelt mõista, et Nõukogude aegsed sisserändajad võiksid oma kotid pakkida ja võimalikult kiiresti siit riigist välja sammuda. Aga paljud inimesed jäid, nad on siin elanud, oma lapsi kasvatanud, ja mis peamine, enamik on ka Eesti enda omaks tunnistanud. Eesti riik võiks nüüd oma südame rindu võtta ja vene inimesele selgitada, miks on meie riik nii eriline, sest venelane tahab uskuda millessegi suuremasse, autoriteedi väärilisse, et siis sellele uhkuses järgneda. Talle ei piisa nurga taga [loe: pealinnas] piiluvast poliitikust, kes iga nelja aasta järel sealt korra oma nina välja pistab. Me peame looma rohkem emotsionaalseid, tunnetuslikke suhtlussidemeid ja näitama, et me hoolime, sest ainult õiguste ja praktiliste kaalutlustega nad oma erilisest staatusest loobuda ei taha.

A blossoming Yup’ik Elder once told before he died,

"When you’ve taken the opportunity to listen, and the opportunity to observe, then you, too, will have a story to tell"

nädalalõpu võlud

Siis kui nädalalõpp on sama pikk kui nädal ise, jõuab juba hakata pihta sellise printsessi-kassi eluga, millest igal argipäeval unistad. Tunne on nagu iga-aastane jõulupuhkus kodus andis end varem kätte. Magasin ilule õiglaselt oma 12 tundi täis, õppisin südametunnistuse kohaselt järgnevad 5 tundi, et siis gym-spas oma keha toonida ja vaimu värskendada. Nüüd on aeg kõige maitsvamateks itaalia roogadeks. Elu on Ilus :)

4 detsembri kringlitegu

Siis, kui hommikul on ära tervitatud gaasikeha iga-aastane kontrollmeeskond ja suurem õde on saadetud tööpostile, on varajane perenaine minus tärkamas. Leidsin, et üks õige šokolaadi-rosina kringlitegu on ootamas oma järge. Selleks on kõige enam vaja omada sada erinevat kodutööd, mille eiramise ja edasi lükkamise nimel ollakse meeleheitlikult valmis kõigeks. Enne seda aga pidin ma muidugi tervele linnale jala ring peale tegema. See käib nii, et õigest metroopeatusest tuled 5 peatust varem maha, et siis aega hästi pikaks venitades homsete kinopiletite järele kõndida.. Aga siis selle kringliga oli lugu järgmine..

1



 

2

 

3

 

e Voila!