Kas olulised on eesmärgid või teekond nendeni? Filosofeerides võikski maailma selle kohal kaheks jagada. Inimesed, kes väärtustavad esimest ning teised, kes võtavad aega veidike hoolida. Kas meie abinõud pühitsevad eesmärke või eesmärgid pühitsevad abinõusid? Kas me oleme valmis laskma ökoloogilistel väärtustel tirida end välja oma mugavustsoonist, et rohi oleks rohelisem ja põhjavesi puhtam?
vastutus
Kõige vabatahtlikult loomulikum vastutus seostub minule lastega. Teisalt kui rääkida kollektiivsest osalusest, siis vastutus kaob. Mõisa köis, las lohiseb - teada tuntud NSV Liidu aegne väljend, mis selgelt räägib kollektivistliku omandi allakäigust, kus kellelgi huvid justkui mängus pole. Sama kollektiivne vastutus kehtib ka keskkonna hoiule. Tänapäevane skandinaavialik heaolumudel tugineb kindlale veendumusele, et üheskoos tehes suudame paremini. Seejuures peavad kõik sellesse ühiselt uskuma. Miski, mis Eestis omab kahtlase väärtusega kuju. Kas eestlased peaksid uskuma oma 19 eurosesse lastetoetusesse? Või hoopiski eraettevõtete käibemaksu vabastusse? Või e-riiki? Mis ühendab meid eestlasi, mis näitaks kätte taas ühise tee vastutuseni? Variante on palju, aga ehk me suudame kõigepealt üheskoos ja üheselt uskuda oma metsadesse ja maasikate ehtsusesse ja sellesse, et lindudele meeldib meie värske õhk. Verstapostiks võtame pilootprojekti Teeme Ära!, mis 5 aastaga on lisaks eestlastele kaasanud 99 teist riiki ümber maailma. Küllaltki fenomenaalne projekt, mis väärib eestlaste südikuse mainimist. Et suured asjad saavad alguse väikestest tegudest, sellest räägib ka järgnev filmilõik. Katsu mõelda oma ninast ettepoole.
M
